Viimane tervitus!
Ärge mõelge, et nüüd on mul ots käes. Asi on lihtsalt selles, et kui kõik läheb nii nagu plaanitsetud, lükatakse mind peale linnaloalt tulekut veoautosse ja viiakse teatava linna lähedal asuvasse n-kohta. Päris kindel veel olla ei saa, sest sõdurieksamid alles kestavad ning räägitakse ka sisseastumiseksamitest. Siiski on selline mulje jäänud, et kroonu hammaste vahelt välja ei saa, pinguta ja “slangi” palju tahad. Mille järgi nad meid välja valisid, on küll arusaamatu: kõrgema haridusega bioloog, Rakvere kraade, kes märtsis isaks saab, gümnaasiumi lõpetanud sportlane jne. Väga kirju kamp, kuid ainult minu kohta on kõik öelnud, et “seeruks” ma küll ei sobi.

Igatahes eksamitest kõige raskem ja tähtsam on sooritatud: sõdurirännak. Esmaspäeva hommikul kell 4 löödi meid maast lahti ning viidi veoautodega kuskile metsa. Rännaku ettevalmistamisel olime pakkinud seljakoti (talvevorm, soe pesu, kampsun, T-särk, aluspüksid, kuhi sokke – minimaalselt 4 paari – hügieenivahendid, katelokk, telkmantel, magamiskott, “lebomatt”; omalt poolt veel talgipudel ja hügieenisidemed) toppinud taskutesse plaastreid, rakmetaskutesse sokolaadi, võtnud välja relvad, talgitanud jalgevahe ja pehmendanud sisetallad hügieenisidemetega. Lahinguvalmis!

Loosi tahtel alustas meie jagu (II rühma II jagu) marssi esimesena kell 6. Marsruut oli jagatud etappideks, igas punktis oli mingi harjutus sooritada. Demonstreerisime hinde peale üksiksõduri liikumisviise, elustasime plastikust mannekeeni, võtsime mitmesuguseid laskeasendeid, mõõtsime kaugusi, paigutasime tankimiine, proovisime raadiosaatjatega sidet pidada, panime aja peale telgi üles, demonstreerisime jao tegevust miiniväljal, käskluste järgi liikumist ning granaadist traatmiini tegemist.

Esimesed otsad olid väga toredad. Ilm oli parasjagu nii külm, et kiirkõnd nahka märjaks ei võtnud, loodus imekaunis ning külmunud kruusateed täiesti kõnnitavad. Etappides oli küll pisut külm, aga harjutustega saime kenasti hakkama. Ka söögiga polnud probleeme: nina peale anti patakas kuivtoitu, millest lõviosa moodustasid maiustused. Õnne polnud aga kauaks. Juba 30 km järel lõid jalad tuld välja ning harjutuste tegemine peatustes läks läbi udu. Täiesti lolle apsakaid juhtus. Põhiline soov oli süüa ja teed juua (vesi välipudelites külmus ära). Sokkide ja hügieenisidemete vahetamine ning villide tühjakslaskmine muutus kuidagi sekundaarseks. Seljakott õnneks hõõruma ei hakanud. Ka lihased pidasid vastu, krampe ega venitusi mul ette ei tulnud. Viimased etapid (esimese päeva etapid) kõndisin juba hambad ristis. Alla aga ei andnud. Peale 50 km kõndimist oli uni kitsas kütmata telgis ütlemata magus. Uinusin kui mudilane, maiustus suus.

Hommik oli üllatavalt talutav. Pugisime aga kõhud välikatla putru täis ja asusime viimast 17,5 km läbima. Komberdasime rahulikult teise punktini ja sealt spurtisime joostes finisi poole. Järgmised startijad pidid meid peaaegu kätte saama, nende eest me siis lippasimegi. Komberdamise ajal mõtlesin, et ega kiiremini ei saa, joostes olin aga esimeste seas ja röökisin viimaste peale. Esimesed pidid jõulude ajal 5 päeva lisapuhkust saama, see oli võimas stiimul. Esimestena liikudes polnud meil aimu oma ajalisest kohast, pressisime siis pimesi kõigest jõust. Vesi külmus pudelis, meie aga nõretasime higist. Pimedaks viidi meid divisjoni tagasi ja lubati varustust kohendama hakata, mõned said isegi sauna (et leili seal pole, käisin ise dussi all). No oli käimine vaevaline!

Täna läks poistel rahustite ja valuvaigistite mõju üle, no saab alles haledaid nägusid näha! Ise ma neid pille ei puudutanud. Tulemused olid suurepärased: meie rühma III jagu oli 1., II jagu 6. ja I jagu 2. Peale selle olime neljast rühmast ainus, kus keegi ei katkestanud. Igati tip-top tulemus. Keegi pole lõhkiste jalgade pärast vingus, sest tulemus leevendab valu. Suur kulminatsioon on käes. Paar eksamit veel ja olemegi linnaloal, noorteaeg igaveseks seljataga!

Eksamitega pole midagi kiita. Aega õppimiseks pole mul olnud. Lootsin nädalavahetuse peale, aga peale laupäevast suurpuhastust löödi mind söökla toimkonda, kust sain lahti alles pühapäeva õhtul. Vaevu jõudsin varustuse ära pakkida. Õnneks ei ole lünktestid nii väga rasked. Pealegi loodan punkte saada ka laskmise eest, ma pole selles kõige viletsam. No ja kui “seeruks” ei saa, siis reameheks raudselt.

Auastmetest nii palju, et jantida nendega küll ei maksa. “Vangistamise” ajal ütlesin, et olen kindralmajor ja selle eest löödi mind silmini poriloiku maha. Enne väänati veel käsi kuni reamehe staatuse omaks võtsin. Nalja siin ei tehta!

Aadressiga on lugu reedeni lahtine. Siis võetakse tulemused kokku, antakse väeosa embleemid kätte, kontrollitakse Meegomäele minejate varustus üle ja lastakse linnaloale. Ärge siis uut kirja enne saatke kui teile kirjutan.

Praegu oleme tõelises ootereziimis. Pesu ei pesta (“Ah, küll kodus pesen!”), paraadvorm viidi keemilisse puhastusse, seersantidega räägitakse familiaarsel toonil. Noorsõduritele tundub reamehe staatus tõelise “lebo” eluna. Las aga unistavad!

Mina mingit priiust ei oota. Linnaluba on ju lühike ja tulevane teenistus pikk. Midagi kohutavalt ebameeldivat kohanud ei ole, midagi ülimeeldivat samuti mitte. Sõjaväelast minust aga küll ei saa. Kindlasti tulen laborisse sooja koha peale tagasi, aga alles peale praegust aktiivset puhkust. Mingi vaheldus peab ju olema ja siinne vaheldusrikas elu on igal juhul huvitavam, kui kuskil geograafilises punktis turistina seebikarpi plõksutada. Rändan oma elus ruumiliselt vähe, seega tuleb ühe koha peal elades mitmekesiselt oleskleda. Olen rahul.

Kõike head teile. Olge siis töökad ja viljakad (ma pean silmas seda “põtra”, kes Mairele millalgi tulema hakkab). Ärge I. Suitso kogutud teoste avalikustamisel nii väga kiirustage. siinsed ülemad ei salli liiga suure suuga tegelasi. Omavahel võib küll üht-teist öelda, ajakirjandusse ja laiema üldsuse kõrvu aga kõik jõuda ei tohi. Näeme, kuuleme ja kirjutame!
 

      Reamees, Kindralmajor, Rajaleidja I. Suitso  29.11.2000 
Eelmine Avaleht
Järgmine