Tervisi Meegomäelt!
“Kui Kasvatusamet su mingile ametikohale määrab, siis tea: tõus kõrgemale ametikohale pole samm vabadusse, vaid seotusse. Mida kõrgem amet, seda sügavam seotus. Mida suurem ametivõim, seda rangem teenistus. Mida suurem isiksus, seda taunitavam omavoli.” Vaat selliste mõtetega tulin eile linnaloalt väeossa tagasi. Aga kõigest järgemööda.

Eelmine kiri katkes sõdurieksamite ajal. Neljapäeva õhtuks löödi tulemused kokku ning mina olin kokkuvõttes 15. Kõikide eksamite punkte ei hakka siinkohal tooma, Allanit kui laskesportlast huvitab ehk laskmise tulemus. 10 padruniga tegin endale 87 punkti. Maksimum oli 130, sest ka hajuvust arvestati.

Reede möödus hirmsa rabelemise tähe all. Meegomäele minejad said topeltmahvi. Lisaks paraadi harjutamisele, vuntsimisele, relvade ihumisele jt. ettevalmistustele käisime laos varustust vahetamas, staabis raha järel (14.50!), ankeete täitmas ja puha. Igale poole jõudsin vaevalt sekundipealt. Vaev tasus ära: nüüd on mul parem seljakoti mudel, tagavarasaapad, varastatud varustus asendatud ja purunenud asjad uute vastu vahetatud.

Paraad midagi erilist polnud. Külalised, majori kõne, kaplani jutlus, vanne, vandele allakirjutamine ja embleemide kättesaamine. Sealjuures anti kolmele parimale sõdurieksami sooritajale graveeringuga Sveitsi taskunoad, rännaku võitnud jaole viis lisapäeva jõulupuhkust ning mõned kiituskaardid. Ka rms Suitso astus neli sammu rivi ette ja sai teada kiituskaardile kandmisest.

Tühja neist paberitest! Kui linnaluba pihku pisteti, tegi see paugupealt jalad alla, villidest ja paistetusest hoolimata. Valmistusin juba häälega Tartusse minema, kui trepil keegi mind kõnetas: tädipoeg pidi Tallinnast Tartusse Lennukooli kokkutulekule minema ja võttis mind juhuslikult peale. Eufooria!

Aga pudenes see väärtuslik ajake näppude vahelt. Teised vedasid koju suured pesukoormad puhastada ja nõeluda, mina ainukesena läksin kui sandike seljariiete ning tühja kotiga. Ometi tuli isal seljakotti parandada, plätasid kleepida; emal embleeme õmmelda ning endal talvevormi nööpe üle õmmelda. Nii kahju oli. Linna peal liipasin oma paistes jalgadega laupäeva hommikupoolikul – Meegomäe jaoks oli pilte vaja, varustus vajas samuti täiendamist. Kogu aeg olid viinasokid jalas, maitsev kodutoit suus ning hoolitsus iga külje peal. Ikkagi pojuke üle hulga aja kodus. Hale oli lahkuda.

Pealegi ei läinud ma pühapäeva õhtul enam tuttavasse kohta tagasi. Seljakott pakkida ning võõrasse kohta, uute inimeste keskele. Kõik on ju uus, nõuded teised. Raske on see eluke, eriti peale kodust poputamist.

Täna hommikul vara istusimegi bussi ja sõitsime Meegomäele. Olen paar tundi siin olnud. Olme näikse parem olevat. Midagi täpsemat veel öelda ei oska. Oh! Ripun maa ja taeva vahel.

Isegi postiindeksit ega täpset aadressi ei oska teile öelda. Proovige saata Võrru, Meegomäe Lahingukooli. Kõik on segamini, hoopis erinev Õhutõrjedivisjonist. Isegi viksimisruumi ega kuivatit pole siin…
 

     Õppur Suitso, pisut liimist lahti seoses uue olukorraga…  4.12.2000
Eelmine Avaleht
Järgmine