Optimistlik tervitus!
Mis, kas eelmine kiri ehmatas ära? Ärge muretsege, mina enda pärast küll ei muretse. Pealegi hakkan siinse eluga tasapisi harjuma. Juba on mul asjad oma kappi (enne olime kahekesi ühes kapis) laotud, voodi tehtud, päevaplaan enam-vähem selge ja nõudmistest mingi aimus ka. Isegi territooriumil korraldati tutvustav ekskursioon. Viksimisruumi siin tõesti pole, seda tuleb teha väljas. Üks garaaz on kuivatusruumiks tehtud, pesu võib aga öösel radiaatorile riputada. Sõdurikodu on suur, avar ning seal on rikkalik puhvet; seal saab nüüd ise käia, ülemine nööp lahti ja ilma rihmata. Mingit nimekirja puhvetisse minekuks pole vaja! “Seerud” meid ka ei luura, sisemine distsipliin hoiab traksis.

Olme on kohati mäekõrguselt parem või viletsam. Näiteks magame nii kägisevates reformvoodites, et öösiti ärgatakse tihti üles. Aga aknaid on terve sein täis ja vaade ilus! Uus tiib on nii “euroks” tehtud, et käin iga õhtu dussi all (ÕTD võitleja jaoks enneolematu luksus). Samas ei jagata viksi, pesupulbrit ega seepi üldkasutatavaks otstarbeks – jälle üks erinevus.

Söökla ja söök valmistas küll pettumuse. Plekknõud… Toidu maitsel pole viga, aga portsud on väikesed ja toitlustamine korratu. Vahel saab magustoitu lõunal, vahel õhtul. Vahel puuvilja hommikul, vahel õhtul. Paar korda on magustoidu asemel maiustustepakk kandikule pandud. Mul on kuri kahtlus, et meie 60 kr eest ei viitsita keeta-küpsetada ning raisatakse raha nänni peale. Kes veel sellist poputamist näinud, et ülepäeviti jogurtit pakutakse?

Aga aitab olmest, uue maja pesuruumi kiitmiseks ei leia nii või teisiti sõnu. Õppetöö peaks siin põhiline olema. Ja on ka. Iga päev on meil 8-9 õppetundi. Mitte ei leia enda jaoks aega. Ometi tuleb näpistada väärtuslikke minuteid õppimiseks ja lisakohustuste täitmiseks. Ma pean silmas koristamist, varustuse hooldust, relvade puhastamist jms. Praegugi peaks plaan-konspekti tegema aga nii hirmsasti tahaks puhata. Edaspidi, küll ma edaspidi teen.

Seni on tundides õpetatud pedagoogikat, pioneeriõpet (süütli valmistamine) ja ohutustehnikat. Rõhk on muidugi pedagoogikal olnud, sest see eksam tuleb koos topograafiaga esimesena. Täna saime peale üldfüüsilise testi tegemist natuke meditsiini kah.

Ärge nüüd jälle ehmatage, ma ei virise, kuid kätekõverdusi tegin 2 min jooksul vaid 62, kõhulihaseid 65 ja 2 miili läbimiseks kulus 13.03 (kokku vist 255 punkti). Laskmine läks päris hullusti. Sisse lasin 25 m enam-vähem, 100 m läks viiest üks kuul kaduma: 28 punkti (“2”). Pole see “seeruks” (aspirandist rääkimata) saamine nii lihtne midagi.

Füüsilises mõttes kipun kiduma, sest mahvi pole! Hommikuvõimlemine on mingi nali, higigi ei saa lahti. Tulevast nädalast peaks õhtune kehaline ka tulema, eks siis näe. Igatahes homne lipumarss paistab mingi nali olevat: ca 10 km distants, seljakotti kaasa ei võta, vaid rakmed. Järgmise nädala seersandirännakuks planeeritakse 50 km. Kõigest! Meie ÕTD on ikka karm koht küll. Teised rühmakaaslased Sidepataljonist pajatavad imelugusid “leboelust”.

Pisut rühmitusest. Meie mehed jagati mitmete õpperühmade vahel ära. Mind määrati side erialale. See omakorda tähendab, et kolm nädalat saan SK-4-s “üldseeru” õpet, sooritan pedagoogika ning topograafia eksami ja lahkun Meegomäelt vist 22. Edasi õpime viis nädalat oma eriala vist Sidepataljonis. Paremad nopitakse aspirantideks välja ja teised saadetakse oma väeossa. Minu kui erialaseersandi tulevik on pisut segane. Kõigi jaoks mehi ei jätku, mõned jäävad ilma jaota. Ole siis kuskil telegraafiaparaadi man ja klõbista. Aga võibolla ei lähegi Sidepataljoni, vaid Tapale nagu teised õhutõrjujad SK-5-st? Igatahes siin olen vaid jõuludeni. Eks siis näe, millise väeosa buss meid peale võtab.

Aga ma ise? Esimene sokk on möödas. Käin tõelise õppurina ringi, käsi pidevalt tervituseks kõrva ääres, läikivad saapad jalas (Meegomäele minejatele andis ÕTD teise paari kah), rihm kapis varnas, ülemine nööp lahti ja pagun peal. Imelik on iseseisvalt väljas liikuda, väljaspool rivi. Tuleb harjuda, et edaspidi ma mitte ainult ei täida ülemate käske, vaid annan neid ka ise. Praegu on natuke veider tunne ilma käsuta elada. Mis Signe ettepanekusse puutub, siis ega niisama aspirandiks vist ikka ei saa. Olgu mul või doktorikraad, loeb ikka sobivus ja siin tehtud eksamid. Kui võimalus avaneb (milles ma kahtlen), siis miks mitte. Praegu on põhiline jõulupuhkuseni välja venitada, eks siis selgub edaspidine saatus. Jubedalt tahaks puhata!

Paberit veel on, millegagi peaks selle tühjuse täitma. Aga päevakorda pole mõtet siin ümber jutustada, õppetunnid teid vist ei huvita ja relvade hoiutingimused on konfidentsiaalsed. Ka endast pole enam midagi uut lisada.

Ahhaa, koolitajad. Terve Kaitseväe kaader on noor, meiegi n-ltn õpib alles ohvitseriks. Tunni andjad on enamasti oma lüümikutes kinni: kirjutage ära, vihikud kinni, küsimused. Leidub isegi Power Pointi’iga sinasõprust pidavaid ülemaid. Väliõppusi pole eriti palju (siiani vaid laskmine, jao liikumine, käsu andmine), istume hommikust õhtuni põhiliselt klassis. Mehed tukuvad tonks-tonks. Mingeid käteväänamisi siin ei rakendata, ise peab piiri tajuma. Nõuded on pisut erinevad, alles ühtlustame oma oskusi ja teadmisi. Ülemad on sellega arvestanud, esimesel päevadel anti rohkem vabadusi. Üks asi on siiski võõras: igal pool ja igal ajal tuleb kulpi lüüa.

Noh, sai küll puder ja kapsad, aga paber on peaaegu täidetud. Viimaks päriks ka teie elamise kohta. Mis seal küll lahti on, et Allan kirja kirjutamist plaanib? Kas Eeriku naisevõtt tähendas vaid registreerimist või nädalapikkusi pulmi? Pajatage oma elust pikemalt, kirjad on nii heaks lõõgastuseks. Ma ei unistagi enam tsiviilelust, nii kaugele on minu kroonustumine läinud. Ainult kirjad tuletavad veel meelde, et mujal on teistsugune elu.
 

       Õppur Suitso  9.12.2000


P. S. Täna õhtul rivistuse ajal sai kinnitust hüpotees kliima soojenemisest. Ja õige naljakal viisil. Laulsime pidulikult valvelseisangus hümni, kui järku hakkas riviplatsil pirakas konn plärtsuma. Hüppas otse minu saabaste vahele! Ole siis tõsine. Ja-jah, ütles ju vanarahvaski, et kui jõulukuul konn hümni laulmise ajal riviplatsil hüppab, on võidupüha ajal liivatorme oodata. Võtkem selle peale üks lonks kaamelipiima!
 

       IS
Eelmine Avaleht
Järgmine