Tervitus leivaisale ja Co-le!
Päevaplaani arvestades olin üsna veendunud, et aega teie kirjale vastata ma küll ei leia. Aga saatus on “armuline”. Eile öösel marssisime seersandirännaku käigus ca 50 km läbi. “Üle soo, suure libeda,” nagu mardisandid (maskid olid meil peas küll). Vahepeatustes täitsime sõjalis-sportlikke ülesandeid nagu relvade tundmine, ühe tikuga lõkke süütamine ja täpsuse peale granaadi heitmine. Aga lõikamise tõttu sattusime nii vesisesse kohta, et jalad ligunesid läbi. Ja mis juhtub märgade jalgadega? Imekombel on ville vaid 4-5. Oeh, reameherännakust ei jõudnudki tallad päris terveks saada, kui uus lõhkumine peale tuli. Signe nõuannet ma kasutada ei saanud (potentsiaalselt hõõruvad kohad kinni plaasterdada), sest jalad higistavad ropult: plaaster ei jää kinni. Selle asemel panin saabastesse uued tallad, kanna alla hügieenisidemed ning kaks paari sokke jalga. Mingi positiivne mõju sel oli.

Igatahes sellise mahvi peale olevat meil terve nädalavahetus vabaks antud (söömine, koristamine ja varustuse hooldus välja arvatud). Selline auk kulub ära küll, sest järgmisel nädalal on kaks eksamit ja suur hulk õpilasharjutusi. Õpilasharjutus on tunni andmine oma jaole. Mina andsin oma rivitunni “Valvel, vabalt seisangud relv käes” juba neljapäeval ära ja sain “4+”, nüüd ootan relvatunni teemat. Tulemustest rääkides kelgiksin pisut oma laskeosavusega. Ehk mäletate, et 100 m lamades lastes noppisin viie lasuga vaid 28 silma. Esmaspäeval tõusis aga mu enesekindlus 100oK, sest 150 m põlvelt lastes tabasin kõigi viie kuuliga (40 punkti), 50 m seistes lastes 36 punkti. Selle eest sain isegi auhinnaks sokolaaditahvli! Neljapäevase orienteerumise tulemust veel ei tea, aga loodan kõike head ja paremat.

Üldse kipub sisseelamisperiood läbi saama. Söögiajad on pähe kulunud, ohvitserid tunnen isegi dressides ära. Teisipäeval/kolmapäeval olin koguni B-korpuse päevnik. Võrreldes ÕTD päevnike eluga oli see “lebo-laks”. Mingit hõikumist, sööma kutsumist ega ülematele esinemist. Põhiliselt jõllitasin enda ette, müts silmini peas ja rihm lõdvalt vööl. Meelelahutuseks oli vaid lapi lükkamine ja söömine. Ka see “laks” tuli kui taeva kingitus: sain öösel õpilasharjutuse jaoks plaan-konspekti valmistada ja koju kirjutada. Teised läksid samal ajal katelokitäie veega põllule välihügieeni sooritama…

Jah, need külmetushaigused, ÕTD mehed on gripi vastu vaktsineeritud ning tulest, veest ja vasktorudest läbi aetud, aga need Sidepataljoni võitlejad langevad kui loogu. Vahel on 1/3 rühmast lääbakil maas. Mina pugin igaks juhuks küüslauku, aga enam loodan oma karastuse peale: olen ju kirjutanud kaitselahingust, näljanädalast. Ega surm umbrohtu niida.

Nüüd aga minu jõulupuhkusest. Eks see lahtine asi ole. 21. lastakse meid siit lahti. Aga mis siis juhtuma hakkab? Ühe hüpoteesi järgi võtame kogu varustuse selga ja läheme koju, et 2.01.2001 Sidepataljoni omal käel jõuda. Selline võimalus on aga minimaalne, sest kroonu varustusega päris nii käituda ei või. Pealegi pole mul aimugi, kus Tallinna nurgas see “Sidepatt” asub. Hoopis rohkem usutakse kuulujuttu, mille kohaselt 21. õhtul viiakse meid bussiga Tallinna. Seal ööbime, laome varustuse kappi ja hommikul lahkume. Mulle meeldiks enam esimene võimalus, sest paarisaja m kauguselt kodust mööda sõita paarisaja km kaugusele on absurdne. Igatahes katsun selle nädalakese ajal laborist läbi käia. Muide, ka linnaloa ajal käisin ühes teatavas majas n-labori ukse taga. Ainsaks tulemuseks oli minu skinheadi soengust heidutatud Tover; töökaid inimesi kipub teil väheks jääma. Labor oli laupäeval tühi!

Jõulud on minu jaoks kaugemal kui nädal. Pole ju midagi talve meenutavat. Lund pole, külma pole. Ainult raadiost tuleb pidevalt jõululaule. Saapaid ma ööseks aknalauale ei pane. Kuivagu parem radiaatori vahel. Nänniga pole enam probleeme. Puhvetisse saame vabalt, sööklas antakse magustoidu asemel mõnikord maiustusi ja kuivtoit koosneb enamasti krõbuskitest. Nii et päkapikke, Jõuluvana ega kingitusi polegi nii väga vaja. Hoopis olulisem on pühade ajal perekonnaga koos olla. Lohutuseks Mairele: ega Sulle vägisi keegi toitu sisse topi.

Laborielu veereb teil tõesti vanu radu pidi. Pole sensatsioonilisi avastusi, surmavate bakterite plehkupanekut ega salapäraselt mulksuvaid ning lampe vilgutavaid masinaid. Kui kord tagasi tulen, paelad peal, võtan selles asjas midagi ette. Võiks ju päeva alustada piduliku paraadmarsiga. Läheme pikkuse järjekorras genosse eest valvelsammus mööda, valged kitlid lehvimas ja plätud plärtsumas. Pipettidele tuleks graveerida numbrid ning hoida neid püramiidides. Peale igat tööpäeva kuluks tund nende lahtiharutmiseks ning puhastamiseks.

Olgu, aitab ilkumisest. Tegelikult tahaks Eerikule selgitada põhjusi, miks ma “püharaamatut” tsiteerisin. Põhjus on lihtne: tsitaat käib täpselt minu olukorra kohta. Reameest võib igaüks küll käsutada, aga siiski on õnnis tunne vastutusest prii olla. Täidad käsku ja kõik. “Ordu” hierarhiasse astumine tähendab aga paiknemist kahe tule vahel. Oma ülemused ühel pool ja alluvad teisel pool. Ole siis tark ja katsu mõlemale meeltmööda olla. Pole see jaoülema elu reameeste kukil liugu laskmine ühti. Varem üles, hiljem magama. Kõik probleemid tuleb ise korda ajada või oma ülematele ette kanda. Mina ei ole selline organiseerija! Sestap “Klaaspärlimängule” vihjasingi. Praegu katsun end harjutada mõttega, et minust saab veebruari alguses juht. Viin rühma sööma, klassi, kontrollin kasarmu korda, valmistan ülemuste tunde ette, olen elav näitlikustamisvahend jne. No ja osalen kõikidel õppustel ja reameherännakul. “Kui Kasvatusamet…”

Peatse jällenägemiseni siis! Kunagi astun laborist läbi nii kui nii!
 

       Õppur Suitso, jalad paistes, kuid siiski võitlusvõimeline. 16.12.2000
Eelmine Avaleht
Järgmine