Intelligentsusest
Kui keegi prantslane möödunud sajandi algul valitsuse palvel mõned testid koostas, et algkooli õpilaste võimekust mõõta, ei aimanud ta oma teo sügavamaid tagajärgi. On möödunud tühine hetk universumi mastaabis, aga juba keerleb terve elukorraldus nende testide ümber. Kindlasti mõistsite, et jutt käib intelligentsustestidest. Õnneks leidub põikpäid, kes väidavad, et testide ja intelligentsuse vahel puudub kindel seos. Samas tuleb möönda, et vastasleeri hääl on kõvem. Mina, kes ma oma IQ-d ei tea, olen siiamaani rahul. Murettekitavamaks läks olukord nende kolimiste käigus. Nimelt on ühe definitsiooni kohaselt intelligentsus võime kohaneda uute tingimustega.

Meenutades oma kohanemisraskusi Meegomäel ja kahepäevast “pohmelli” Sidepataljonis, on raske säilitada kõrget, keskmist ning isegi rahuldavat enesehinnangut. Neli aastat ülikoolipinki nühitud, aga tolku pole miskit!

Olgu, aitab filosoofiast. Tegelikult harjub kõigega, ka poomisega. Peale sõjaväeteenistust olen tõenäoliselt spetsialist kolimise ja kohanemise alal. Meegomägi, kuigi olme ja kord olid suurepärasemad ÕTD-st, osutus raskemini seeditavaks kui Sidepataljon. On selles “süüdi” harjumine olukordade kiire muutumisega või olukorra muutumine veelgi paremaks.

Olme on Sidepataljonis kahtlemata eurotasemel: dusse külluses, pesuruum avar, WC kiiskavalt valge. Kõik on uus, puhas, avar, valge. Kusjuures majad ise on soliidsed vanaaegsed ehitised. Paekivist seinad ning tellistest rustikad nurkades; täiesti võrreldamatu nende paneelkarpidega, kus varem olen teeninud. Kasarm on jagatud pisemateks tubadeks, meid on 16 õppurit ühes kambris. Kapid on küll koridoris, aga tänu sellele ebameeldivusele saab keskpõrandal kasvõi kankaani vihtuda – nii palju on vaba ruumi. Söögist ei tasu pikka juttu teha, sest ÕTD toit tuli Sidepataljoni köögist. Uudis on vaid see, et söögiaeg pole rangelt piiratud. Sööklast lahkume ainult siis, kui kõik on jõudnud lõpetada. Nõudmised on tunduvalt leebemaks läinud. Meil pole oma sise- ega välisterritooriumit, mida koristada. Ainult seda pisikest ruumi tuleb pesta ning aeg-ajalt prügikasti tühjendada. Linnalubasid saab nädalavahetusteks lausa massiliselt. Selleks laupäevaks-pühapäevaks lasti terve Sidekool linnaloale. Praegu olengi bussis. Omaette ooper on kord. Ühel õhtul korraldati peale rivistust massiline lumesõda, mille käigus visati üks aken sisse. Ometi mingeid tõsiseid sanktsioone ei järgnenud! Rivis niheletakse ja aetakse juttu, kasarmus üürgab raadio, mobiiltelefoniga helistatakse väljaspool vaba aega. Hämmastav korralagedus ÕTD-st tulnud soldatile. Meie, tulevased seersandid oleme muidugi kohalikest ajateenijatest paremad…Vist? Noh, vähemalt ÕTD ja Lennubaasi omad! Jah, korda meilt ei nõuta, sest sisemist distsipliini tuleb ise kasvatada. Ning nõudmised on leebemaks lastud vaid seetõttu, et nõuda meilt midagi muud: hoolsat õppimist.

Ja õppimist on siin palju. Tallinna Polütehnikumi õppejõud on terve nädala katsunud meile õpetada kaablite ehitust, elektromagnetlaineid, digitehnikat, signaalide edastamist, füüsikat, füüsikat, füüsikat… Oh mu vaene peakene. Pole viga, küll ma kuidagi hakkama saan. Edaspidi tuleb muidugi lihtsamat värki ka: raadiojaamad, side eeskirjad ning praktiline tegevus.

Meiega koos õpivad ka kuperjanovlased. Igavene jama nendega, sest nad pandi meiega ühte rühma. Kuna neil on vanemseersant kaasas, kipub kõik minema nende traditsioonide kohaselt. Tervitamine, riietumine, laulmine, sööklas käitumine, hommikuvõimlemine. Harjumatu.

Päev näeb välja nagu kroonus ikka, suuri muudatusi pole. Kell 6 lüüakse maast lahti ja antakse 3 minutit koridori rivvi jõudmiseks. Hommikuvõimlemine, hügieen, voodite tegemine ja hommikusöök. Peale neid toimetusi on pisut aega hommikuseks ülevaatuseks end üles mukkida. Peale ülevaatust on rivistus, mis pidulikkusega silma ei torka. 9.15 algavad tunnid, mis kestavad akadeemiliselt 2 x 45 minutit. Kaks akadeemilist tundi on enne, kaks pärast lõunat. Õppetundide järel tuleb üks koolitunnike kehalist, enda kasimine, vaba aeg ja õhtusöök. 21.30 on õhtune rivistus, enne ja pärast seda oleme ise oma aja peremehed. Nagu näete, on päeva ülesehitus üldjoontes terves sõjaväes sama, erinevused on vaid pisiasjades.

Näiteks viksimisruum puudub. WC-s ei tohi hügieeniga tegeleda. Tervitamine on hoopis keeruliseks aetud. Kulpi tuleb lüüa siis, kui vorm on seljas ja saapad jalas. Pesuruumis ja sööklas pole vaja kulpi lüüa, ruumides aga küll.

Kõige nigelam on see, et seepi, pesupulbrit ning mõnikord ka viksi tuleb ise muretseda. Hügieenivahendid on loomulikult isiklik probleem. Viga on aga selles, et sõdurikodu pandi koos putkaga kuni 26. jaanuarini kinni! Vägisi tuleb noorsõduri tunne peale: nänni ei saa, vajalikke vidinaid ka mitte. Siiani olen blokaadi vastu isiklike tagavaradega sõdinud. Polütehnikumi retkede ajal saab ka kioskitest läbi astuda.

Niisiis, harjun tasapisi uue koha nõudmiste ning mugavustega. Midagi kaelamurdvat rasket või ohjeldamatut looderdamist siin ega mujal loomulikult ei kohta. Kõik on üldjoontes sama. Vähese füüsilise koormuse tõttu loodan oma villikohtadest kestendavad ja augulised jalad terveks tohterdada.

Tegelikult peaks õppima hakkama, neljapäeval ja reedel on juba eksamid.

Uus aadress on: Õppur Indrek Suitso
   Üksik-Sidepataljon
   Peapostkontor pk 99
   Tallinn 10502

Kui viitsimist on, siis aga kirjutage.
 

      Õppur Suitso  7.-8.01.2001
Eelmine Avaleht
Järgmine