Õppimisest
Millalgi kirjutas Eerik pilkavalt, et mis pedagoogikaga mul kroonus ka pistmist tuleb, eks siin rohkem lõugamine ja inimlike nõrkustega manipuleerimine ole. No, ma teile pajatan!

Noorteajal käis kaitsejõudude peainspektor meid lobisemise eest noomimas. Muu hulgas jutustas ta meile ühe loo desertöörist. Saadi teine kätte ja hakati aga uurima, et miks jalga lasi. Käis ehk füüsiliselt üle jõu või tegid ülemused liiga? Ei saanud kaasvõitlejatega läbi või ei maitsenud kroonulobi? Ei, õppimist oli liiga palju. Meie, kellel keskharidus, kellel lõpetamata, mõnel isegi lõpetatud kõrgem, naersime pilkavalt. Haritud ja koolitatud noorsandidele tundus see väejooksik viimane “tahm” olevat: kes siis õppida ei oska? Õppimine – see on imelihtne. Ja mida rasket meile ikka õpetati? Määrustik oli ainuke komistuskivi; granaadid, miinid, relva osad, raadiojaama programmeerimine tundus nii lihtne olevat. Palju asju oli juba enne sõjaväge selgeks saanud nagu näiteks esmaabi ja topograafilised tingmärgid. Ainuke oht, mis noorsõdurit soojas klassitunnis ähvardas, oli tati nokkimine.

Ärge laske end terminist häirida. Jutt pole kollide urgitsemisest. Kui inimene jääb istudes magama, langeb pea järsult alla, see meenutab kangesti nokkimist. Kui see väsimus kõrvale jätta, tundus tollal õppimine lihtne olevat.

Ja-jah, aga siis tuli aeg maa ja mere pealt, silm mõnda seletas. Praegu on meil kõik tunnid sees ja materjali antakse tohutult. Tase on tunduvalt kõrgem kui noorsõduritele “puust ja punaseks” ettenäitamine. Kogu elektrotehnika, side, digitehnika ja muu teaduslik materjal anti Tallinna Polütehnikumi õppejõudude poolt. Mõned tunnid toimusid isegi Polütehnikumis, kus saime keerulisi aparaate käega katsuda ning antenne imetleda. Kahjuks on seersandiõpe 12 nädalalt 8 nädalale kokku tõmmatud. Õppejõud aga armastavad oma eriala nii innukalt, et andsid pika kursuse jaoks ettevalmistatud materjali kiirkorras vurinal ära. Masendav.

Ega sõjaväelasedki õppejõududest maha jää. Klassis on grafoprojektor, tahvel (vildikatega) ning videoprojektor, mille külge saab kinnitada arvuti või videomaki. Enamasti ongi tund Power Point’iga ette valmistatud, lüümikud ja vildikad on rohkem moepärast.

Lisaks loengutele tuleb teha ka pisut iseseisvat ning grupitööd, kusjuures kõik abivahendid on lubatud: videokaamera, arvuti, grafoprojektor, digikaamera.

Enam ma eelmainit anekdootliku loo peale ei naeraks. Vesi mul ahjus pole (või veel, olen üle elanud 8.15…19.45 kestvad loengupäevad), aga hõisata pole ka midagi. Topograafia eksami sain “5” aga pedagoogika “3”. Teisi tulemusi ei tea.

Tegelikult on kooliaeg tore. Territooriumit (peale oma toa) me koristama ei pea, ülemused mõttetut kiusu ei aja (öörahu, äratus, voodiralli, varustuse kontroll vms), vaba aega on harjumatult palju. Soldati unelm! Iga nädalavahetus saab koju!

Ainult see õppimine… Enne oli iga vaba hetk vaba, praegu võtan aga igal võimalusel vihiku lahti, olen siis kasarmus, bussis või kodus.
 

      Õppur Suitso  15.01.2001
Eelmine Avaleht
Järgmine