Jutt filifjonkast, kes uskus katastroofe
Ärge ehmatage, mõistusega on mul kõik korras. Asjast paremini arusaamiseks lugege mõnda raamatut muumitrollidest. Oli seal kuskil üks närviline vanapiiga, kes paaniliselt ootas lähenevat loodusõnnetust. Oli siis taifuun käes, tundis ta rahulolu ning kergendust.

Mis minul selle raamatutegelasega pistmist? Ikka on, nimelt kardan ma paaniliselt lähenevat karistust.

Varemgi olen kurtnud laguneva kippuva distsipliini pärast. Lausa hämmastav on siinsete ülemate pikk meel ja leplik iseloom. Silm on kinni pigistatud hilinemiste, sööklas lobisemise, koristamata ruumide ja segamini kappide puhul. Iga kord peale märkust on tunne, et nüüd õpime ajast kinni pidamist, sööklas käitumist, harjutame varustuse pakkimist kappi või korraldame toas seebiralli. Negatiivsed ja vastikud asjad kõik. Ei midagi! Kõik anti andeks.

Aga teha head tänamatule inimesele on üks tühi töö ja vaimu närimine. Varemgi olen märganud, et headust vaadatakse kui nõrkuse tundemärki. Ülemate leplikkus viis selleni, et reedel tehti rivis sellist tsirkust, et rühmaülem kaalus tõsiselt, et kas säenset bandet üldse võibki linna peale lasta. Pool kuus saime siiski linnaloale. Mis te arvate, kas tuli mõistus pähe? Teps mitte! Meie armsad kuperjanovlased, kes rännaku tõttu nädalavahetuseks siia jäid, pudistasid oma kasarmu sööki täis ega suvatsenud seda läga ära koristada. Veelgi enam, raadiojaamade eksamiks õppides jätsid nad lahtisesse klassiruumi ilma järelvalveta mõne miljoni eest raadiojaamu!

No ei tule mõistus pähe. Täna õhtul harjutasime kaabli jakkamist ja põrand pilluti traadijuppe täis. Üks kuradi Hiiumaa odratolgus naksas tangidega kaablit juppideks, poetas maha ning kommenteeris: “Et koristajatel oleks midagi teha!” Loomulikult keegi ei jõudnud prahti enne kasarmust lahkumist ära koristada ning ülemad sattusid peale. Aega 10 s, kapid lahti ja rivvi. Kellel kapp korras, võis ära minna, teised pidid Meegomäele seletuskirjad kirjutama.

Peale seda hoiatusaktsiooni oli õhtune rivistus, kus (oh imet-imekest) rivis lobiseti, üksteisele jalga taha pandi, taktsammu asemel loivati…

Kuidas rahvas nii taipamatu on? Distsipliin ei ole kepi- või nuudihirm ülemate pilgu ees! Mingi sisemine taktitunne peab olema, mis ütleb, mis sobib ja mis mitte. Siin muutub päev-päevalt üha raskemaks tavalistest viisakusreeglitest kinni pidamine. On sööklas selline ilus komme, et enne sööma ei hakka kui kõik on toidu kätte saanud – tavaline viisakus! Mõnel tüübil on väga raske viis minutit oodata!

Olen sattunud mingisse pioneerilaagrisse. Juba lobisetakse öörahust poole ööni, naaberkasarmus olevat isegi pasteerimist ette tulnud.

Ei anna alla, mina säilitan sisemise distsipliini! Vitsahirmu pole mulle vaja.
 

       Õppur Suitso  22.01.2001
Eelmine Avaleht
Järgmine