Otsused ellu!
Etskae, viimsepäeva lauba näikse kätte jõudnud olevat. Surnud tõusevad haudadest, meri annab uppunud tagasi ja lahkesti jagatud lubadusi hakatakse täitma. Pean silmas seda, et enne kroonusse minekut lubati mind kirjadesse uputada. Et teid on palju ja teie nimi on leegion ja et teie hakkate prostokvasino stiilis kirjatööd tegema. Kuni tänaseni on see lubaduseks jäänud, nüüd aga sain priske ümbriku, milles oli tervenisti kolm kirja. See ei saa õige asi olla!

Lähenevast apokalüpsisest annab märku ka valvuri poolt nähtud kummitus-sõdur. Nädalavahetusel ma küll TÜMRI-s ei käinud. See oli reede õhtul poole kümne paiku.

Saab see ilm otsa või mitte, meil on küll üks etapikene lõpusirgel. Kolm ööd metsalaagrit (väliõppuste pikkust ei mõõda sõdurid päevade, vaid ööbimiste kaupa) tunnistuste kätteandmine siin, kaks päeva seersandiristseid Meegomäel ja ongi pulgad peal. Mis siis saab, on segane. Õndsad on need, kes on vaimust nii vaesed, et loodavad nädalast puhkust enne tööle asumist.

Mida me siis Sidepataljonis nelja nädalaga õppinud oleme? Alguses andsid Tallinna Polütehnikumi õppejõud meile ettekujutuse elektro- ja sidetehnikast. Sinna alla kuulus elekter, elektroonika, antennid, toiteelemendid, elektrooniline võitlus, elektrotehnilised mõõtmised. Ei mäleta, et koolis oleks selliseid teemasid nii põhjalikult õpetatud. Isegi ülikooli arvutiõpetus oli pinnapealsem kui meie digitaaltehnika loengud. Ma polnudki varem kuulnud loogilistest elementidest, mis pidada kuskil ränikristallil asuma. Mida ütleb teile IKM või IDM? Modulatsiooni tüüpidest olin varem ise lugenud Eesti-aegsest raamatukesest “Kaugenägemine”.

Teisel nädalal hakati lisaks andma määrustikke ja side-eeskirju. Tuim asi, mõte on selles, et eetris kehtivad kindlad kõnelemise reeglid. Mida võib öelda, mida mitte. Harjutasime küll mitu korda radisti ametit, aga ikka ajasime näpuga määrustikust rida, et öeldu õige oleks. Morset meile ei õpetatud, küll aga rahvusvahelist kuuldekoodi: A – alfa; C – charlie; W – whiskey jne. Vägisi kiskus suunurgad kõrvuni, kui eetris otsis India Lima ühendust Whiskey Papaga. Kilo Lima oli aga päris tülgastav ette kujutada.

Kolmandal nädalal jätkasime raadiomänge, tutvudes samal ajal EKJ-s kasutatavate raadiojaamadega. Ikka nii, et alguses teoreetiline tutvustus, nuppude näppimine klassis ning viimaks gruppidesse jaotatuna väeosa territooriumil raadiojaamade ümber. Korra käisime isegi dipool-antenni püstitamas.

Neljandal nädalal jõudis järg traatsidevahenditeni. Teoreetiliselt oli see lihtne: keera aga vänta, keskjaam ühendab abonendid omavahel ja ongi kogu lugu. Telefone on küll kolme sorti, aga tööpõhimõte on kõigil sama. Kommutaator (välikeskjaam) on küll pisut keerulisem riist, aga kes on näinud mõnes mängufilmis telefonineiusid pistikuid paneeli torkamas, ei tohiks jänni jääda. Hoopis raskem oli välitraatside praktiline külg. Kaabli kerimine poolilt poolile (puhastamiseks ja vigastuste leidmiseks) võtab aega küll vaevalt 15 minutit, aga kui tühje poole on 38 õppuri kohta vaid 4… Omaette ooper on ühenduste tegemine. Proovin mõne kaablijupi ümbrikusse sokutada. Vaadake ja imetlege: alguses isolatsioon nõnda pealt ära, et vasktraate ei vigasta. Siis otsad umbsõlmega kokku siduda. Seejärel 3 terastraati ümber teiste traatide keerutada, 4 vasktraati teistpidi otsa ning isoleeriga üle. Aega 7 minutit. Aga kaabel koosneb kahest juhtmest! Lolli peaga ei taibanud ehtsaid kaablitange osta, nüüd pean koorimisel noaga sälke tegema, nüride tangidega nüsima. Kilplasetöö. Igaühe hooldada on üks kaablirull ja mingi aparaat (minu jaoks seda ei jätkunud). Peale igat harjutust on hooldus.

Mis minu pedagoogilistesse võimetesse puutub, siis neid tuleb kõvasti arendada. Kolmapäeval (24.01) harjutasime pargis kaablite panekut. Vähe sellest, et minu juhitud jagu jäi kõige viimaseks ja pidi võitjate varustust tassima. Kaablisse tuli igavene uhke pusa sisse, nii et tuli tange klõbistada ja jätkata.

Neljapäev oli veelgi jubedam. Kaheksast kommutaatorist moodustati “pisike” sidevõrk ja mina olin poolte meeste ülem. Teistel võrk töötas rahuldavalt, minu alluvad ei saanud aga kuidagi ühendust. Vahetati küll kaableid, küll kommutaatorit aga tolku ei miskit. Mahapanek ja ülesvõtmine võttis loomulikult kauem aega. Enda lohutuseks võin öelda, et kolm ristiinimest meie seas oligi, teised olid kuperjanovlased. Nad ei saa ju midagi korralikult tehtud: luupainaja pidevalt peal.

Üks võitleja libises ja prantsatas nii õnnetult maha, et seljas olnud pool läks katki ning kaabel hargnes lahti. Mis te arvate, kelle pooli oli see kuperjanovlane võtnud? Minu! Tund aega kerisime kaablit uuele poolile.

Pole viga, selle kauni neljapäeva jooksul ilmnes üks pedagoogile vajalik iseloomuomadus. Kogu selle märja ja ligeda sees jäin täiesti rahulikuks. Alluvad röökisid üksteise peale, mina aga jälgisin neid leebel pilgul a la “Millal lähen metsa, kehakatteks rüü, mis ei kõlba vargalegi, ainsaks varaks savist andide kogumise kausike” või “Vabane olevikust, vabane minevikust, vabane tulevikust, mine vastaskaldale”. Õppust juhtinud vbl Hanko vaatas samasuguse “hingestatud” pilguga meie pusimist.

Ilm on meie vastu pöördunud. Kui sula lume peale kaabel panna ja öösel külmetab, võib noaga pärast kaablit puhastada. No pole viga, kõigega olen septembrist saadik hakkama saanud, ei murra kolm ööd väljas mu konti. Pealegi on vbl paras hirmutaja, enne eksameid ajab meile jänesed püksi ja teeb siis mõne imelihtsa testi. Joonistasime näiteks välitelefoni paberile ja varustasime siltidega.

Eksamitest oli vaieldamatult kõige raskem Polütehnikumi oma. Iga õppejõud tahtis oma eksamit teha. Nii me siis võtsime mitu piletit, küsitluslehti aga päris kamaluga. Kokku pole neid tulemusi veel löödud, aga punktide järgi sain kokku “4” või “5”. Määrustikud lõppesid kõik väga igavate eksamitega. Mingid terminid ja definitsioonid. Side-eeskirjad sisaldasid pisut maisemaid asju ka. Kuidas raadiogramme edastada jne. Raadiojaamade töö käigus pidime segipaisatud andmetega raadiojaama ära häälestama ja õppejõuga ühendust võtma. Veel pisut tehnilisi andmeid ja – aidaa! Traatside oli (nagu juba kirjutasin) pigem joonistusoskuse proovilepanek.

Omaette ooper oli plaan-konspekti ettevalmistamine ning esitluse läbiviimine. Nende jaoks tuli küll öörahust üleval olla, et ainsa arvuti taha pääseda. Paar märkust küll tehti, aga saime kõik ikka läbi. Täna valmistume välilaagriks ja puhkame. Eelkõige puhkame. Suurpuhastus on lõppenud, suurem osa vahib telekat, õhtul minnakse Eesti-Tsehhi mängu vaatama. Mina naudin rahu ja vaikust (see on siin suhteline mõiste).

Ja siis läheme… “Ma langen kui õieleht haljendavalt kirsipuult.” (Noh, mõtelge, kelle lause see on?) 1. veebruaril viiakse meid Meegomäele, retsitakse ööl vastu 2. (nii räägitakse, aga keegi midagi täpselt ei tea) ja antakse siis pagunid peale. Ongi see etapp läbi. Edasi? Ei tea! Igatahes kirjutada pole teil enne mõtet kui kuskile koha peale olen saanud. Eelmised kolimised olid ebameeldivad, nüüd aga ootan juba põnevusega muutusi. Liiga kauaks olen siia jäänud, liiga lõdvaks ja lodevaks muutub siin sõjavägi. Vaadake eelmist kirja.

Või teie hakkate mind juba paika panema? Ma pean silmas mikrobioloogia praktikumi. Äkki olete mulle juba tudengi sehkendanud? Maire ma ei ole, et tunnid mind “oxele ajax”, aga iga asi ikka omal ajal. Õigupoolest olid mul omad plaanid seatud, sõjaväe pikenemine lükkas üht-teist niigi edasi /…/ /…/ Teate mind küll, elan kristliku kõnekäänu järgi: “Olge vagurad kui tuikesed, aga kavalad kui maod.” Kuulan malbelt jutu ära, noogutan ja teen siis ise nii nagu tahan. Pidage siis plaane tehes silmas, milline juudas ja variser ma olen!

Jääge siis selleks korraks nägemiseni. Kui millalgi jälle hingetõmbeaega antakse, katsun taas külla tulla. Aga vaevalt te hilisõhtutel ning nädalavahetustel tööd rabate.
 

      Õppur Suitso  27.01.2001


P. S. Signe, katsun Su nõuandeid järgida.

Eelmine Avaleht
Järgmine