Ruum 111… Tervist!
Kolm päeva puhkust kaevikute porist.
Linn sügissajus
tuttavlikult surub kätt.
Ma mälestustes rahutuna sorin – 
veel kord, võib-olla viimne jumalagajätt.
/ – – – /
Täis koltund lehti Toome põlispuud.
Käin karmi sõdurlikku sammu
ja tunnen: kõik, kõik oli liiga ammu.

K. Lepik “Puhkusel”
 

Haritud inimesed, ehk mäletate Ivan Orava elust seda etappi, kus ta käis sõjaväes nii tihti, et ostis omale kuupileti: nõnda tuli odavam. Minagi peaksin Tallinn-Tartu ekspressile kuukaardi soetama. Igatahes Sidekoolis kadus juba kroonus olemise tunne ära. Viimane nädalavahetus tõi meid aga maa peale tagasi: metsalaager!

Õigupoolest kuluski enne tööle asumist selline raputus marjaks ära. Mõelge vaid: terve laupäev oli meil aega seljakotte pakkida, aga enamus vahtis päev otsa filmi või käis Eesti-Tsehhi korvpallimatsi vaatamas. Nii pididki loodrid öörahust aega nuiama, et välilaagriks valmistuda.

Pühapäev valmistas mulle suure pettumuse: igavene siblimine ja kiire-kiire läks lahti, kuid lõpuks vedelesime ikkagi autokastis oma pool tunnikest, oodates ärasõitu. Kohalikelt kuulsin, et sellised olevat kõik Sidepataljoni “grüünesse” minekud. Omaette nali oli see kolonnis sõitmine: üks auto (meie seljakotid sees) suri maha kohe väravas, teine andis otsad Tartu maantee mäest üles ronides.

Laagri lõime üles Männikul. Ühe näljarotist õhutõrjuja tegi sidemeeste varustus küll kadedaks. Kes seda enne näinud, et laagris on elekter sees, "võllide" telgis voodid, ambulantsis kaks malmahju ning soldatitel suured Rootsi telgid? Isegi ülemuste puud toodi metsa kaasa. Hommikupoolik kuluski telkide püstitamise, maskeerimise ja kuivaks kütmise peale. Raske oli sulalumiste puudega ahju kütta, aga 10 käsust ühe rikkumine oli hämmastavalt tõhus.

Varem on laagrid imiteerinud sõjaolukorda: kaevikute kaevamine, vahipostil “tiksumine”, positsioonidele jooksmine, rünnakud… Seekord aga kulutasime paar esimest päeva õppimise peale. Kogu laager jagati nelja gruppi, kes käisid kordamööda erinevate koolitajate juures. Mina sain pühapäeva õhtul 12 kW generaatorit käega katsuda ja hambaga proovida, esmaspäeval vedasime välikaableid ja püstitasime antenne ning teisipäeval harjutasime juhtimispunkti rajamist. Viimane oli kõige huvitavam, sest siis saime kindraleid mängida. Anti koht kätte ja kästi tegevus läbi mõelda: kuhu panna patrullid, kuhu miinid, kuhu rajada kontrollpostid, kuidas paigutad raadiojaamad-telefonikeskjaamad-generaatorid. Minu juhitud grupp pidi leidma kontrollpostide jaoks koha ning ühe neist välja ehitama.

Kogu õpitut läks kohe vaja, sest teisipäeva pärastlõunal panime laagi kokku ja rajasime kuskil eemal kaks uut. Igaüks sai mingi ametikoha, õppurid enamasti juhi, reamehed alluva oma. Mind määrati I juhtimispunkti raadiorühma II sidejao radistiks. Leppisime omavahel kokku, et reamehed panevad telgi püsti ja käivad valves, meie (õppurid) aga vastutame raadioside eest. Kui kahel eelmisel ööl sai ikka 7 tundi vabalt magada, siis radist Suitso magas kõigest ühest kolmeni. Alguses käisin asju ajamas, peale tukastust kükitasin raadiojaama taga jääkülmas kongis kuni hommikuni. Päris õnnetud olid traatsidemehed, sest nende kaableid käidi aeg-ajalt läbi lõikamas.

Sai öö läbi, panime taas juhtimispunkti kokku ja sõitsime tagasi kasarmusse. Reamehed jäid maha uut juhtimispunkti rajama ja teenindama. Mõnus oli autokastis minema loksuda. Miskipärast olin talvist metsaelu pisut jubedamalt ette kujutanud. Et külm on ja öösel lastakse mitu korda ringkaitsesse joosta läbi paksu lume. Tegelikult trampisime telgi ääred sulalumme ja ajasime ahju punaseks, nii et magajad pidid palavuse tõttu jalad krõnksu tõmbama. Päeval andis pidev liikumine nii palju sooja, et pesin paar korda enne sööki isegi käsi. Mis häiretesse puutub, siis selles vallas olid meie ülemad nii laisad, et kui Vahipataljon asus öösel meie territooriumile telke püstitama, ei tehtud sellest väljagi. Sooja sööki anti kolm korda päevas, menüü jäi ainult õige pisut tavalisele alla. Köögi juures võis vabalt sabas seista ja mugida, mingit söösthüpetega toidu järel käimist ja maskeerimist Sidepataljon ei nõudnud. Mis ilmasse puutub, siis selles tuleb küll kaplanit kiita. Esimesel päeval oli sula, edaspidi läks külmemaks ja hakkas lund puistama. Küll oli ilus, korra või paar nägime isegi sinist taevast ja päikest!

Kasarmus ootas meid ebameeldiv üllatus: üldfüüsiline test. Ei jõudnud asjugi lahti pakkida ega ennast pesta, kui tuli hakata pumpama ja lumisel Kalevi staadionil sörkima. Olukorrast hoolimata tegin 72 kätekõverdust, 70 kõhulihast ja 8 staadioniringi läbimiseks kulus 14.04. Jõudsime siis peale seda totrust end ära pesta, kui sisse astus J. Kert koos mingi delegatsiooniga. Kaamerad kaasas ja puha. Mitte ei saa aru, kuidas see Kerdikene häbi pärast maa alla ei vajunud, sest põrand oli mudane, kapid sassis, näod unised ja mundri asemel pooltel soldatitel higised dressid seljas. Pakasuuha (on vist selline sõna olemas) asemel tegime peale delegatsiooni lahkumist suurpuhastuse ja kogunesime äsjaavatud sõdurikodusse. Seal jagati tunnistused ning kursuse särgid kätte ja sooviti kõike head.

Neljapäeval toppisin kogu oma maise varanduse kotti ja hiivasin end bussi. Teel võtsime peale Tapas kahureid õppinud “seeruhakatised” ja siirdusime Tartu kaudu Meegomäele. Varem hoiatati meid, et öösel tulevad sellised ristsed, et magamisest pole mõtet unistadagi ning taktikavorm tuleb käepärast hoida. Magamisest ei tulnud tõepoolest midagi välja, sest voodiriideid meile ei antud. Mina, kes ma enam kunagi Sidepataljoni tagasi ei lähe, olin kogu varustuse kaasa tirinud: madrats ja magamiskott omast käest võtta. Sidepataljoni omad tulid aga kaks kätt taskus.

Ristimine oli aga väga tore. Kell 23 ajas rühmaülem meid üles ja käsutas ruttu-ruttu maja ette rivvi. Taktikavorm selga. Saapad jalga. Jopp. Müts. Kindad. Ja padavai koridori. Seal oli aga pime, valgust andsid vaid teed ääristavad küünlad. Kõik oli nii vaikne ja rahulik. Küünlavalgus – teatavasti – on ju hell ja soe, süda marsitaktis lööb. Väljas võtsid meid vastu kõmisev trumm ja künades lõõmav nafta. Jagati meilegi tõrvikud kätte ning marssisime trummikõmina saatel mägedesse. Ühe pigilontidest valgustatud künka jalamil võtsime rivvi ja hakkasime ükshaaval mäe tipul käima. Seal löödi meid piraka kahekäemõõgaga allohvitseriks, lasti lippu suudelda ja anti Lahingkooli märgid kätte. Lõpuks peeti paar innustavat kõnet, õnnistati meid ja lasti tulema. Kena küll, aga kaplan sellesse miljöösse ei sobinud: tünnides mulisev ja kobrutav nafta taevariigi maise esindaja jutu taustal meenutas pigem põrgut.

Järgmiseks päevaks olid märgid juba ette õmmeldud, paguneid aga polnud. Nende saamiseks tuli paar korda vinges tuules harjutada, enne kui kell 12 pidulik rivistus algas. Seal enam komejanti ei tehtud, loeti ette käskkirjad auastmete omistamise kohta ja anti kaks pagunit kätte. Piduliku lõuna järel jagas rühmaülem ka tunnistusi. Kraamisime viimast korda veel tubasid – edaspidi teevad seda reamehed –, vinnasime asjad bussi ja aidaa! Kõik olid sellises joovastuses, et edasine teenistus ununes. Ka mina püüan sisimas kainust säilitada (nooremseersandi elu on ju tegelikult kahe tule vahel olek), kuid ikkagi on vabanemise tunne nii haarav.

Juba täna lähen Õhutõrjedivisjoni tagasi, mis amet mulle seal antakse pole teada. Igatahes vanderselli-põlv näikse selleks korraks läbi olevat, saan jälle kindla aadressi. Eks te siis kirjutage ja joonistage mulle.
 

    Nooremseersant Suitso   4.02.2001
Eelmine
Avaleht
Järgmine