Olge tervitet!
Sõjaväelased ei mõtle, neil on
ainult instinktid ja aistingud.
A. ja B. Strugatski “Inetud luiged” 
Niisiis, enam ei eksisteeri sellist inimest nagu bakalaureus või reamees Suitso. On alles jäänud nürimeelne röökiv elajas: nooremseersant Suitso.

Kuidas toimus siis see hämmastav metamorfoos õppurist allohvitseriks? Kõik algas juba esmaspäeva hommikul, kui hakkasin peale rivistust ühest kohast teise jooksma. Peale lõunat pidime ju ära Kloogale sõitma, selleks ajaks tuli auto organiserida, rühma pioneerivahendid ja telgid masinale laduda, veekotid ära täita, taskulambid leida, vanast kasarmust küttepuid lammutada. Ja rühma peale oli vaid üks seersant! Ilm oli karge, aga mina jooksin naha märjaks. Lisaks tuli ka kahur kaasa võtta, sellega polnud ma varem kokku puutunud. Tuli pimesi reamehi usaldada.

Igatahes suuri prohmakaid ei juhtunud, nii et õhtuks olime metsas. “Mets” kujutas endast lagunenud sõjaväelinnakut. Mõnes mõttes kahju sellises bardakis olla, samas sai kahurid ja veoautod angaaridesse paigutada. Nõnda polnud neid vaja maskeerida. Telke päris ruumi sisse panna ei saanud: betooni ikka telgivaiu ei rammi. Minu roll laagri püstitamisel piirdus vaid käskimisega. Ise käsi külge panna ei tohtinud. Kui vbl Maiberg tabas mind veekotte tassimas, ütles ta kohe, et ega ma mõni neeger ole.

Öö oli põletavalt külm, lagedal lõõtsuv tuul tõmbas käed tuimaks. Telkidesse magama meid aga ei lastud. Selle asemel sõitsime lasketiiru, kus kõik said 20 padrunit. Öine laskmine oli üks mõttetu moona raiskamine. Märklaudu oli näha vaid valgustusraketi kumas, trasseerivad kuulid rikosettisid lumelt jumal teab kuhu. Eks see valangutega laskmine olnud ikka võõras ka. Nõnda tabaski mul ainult üks kuul (6 silma). Öö möödus haruldaselt rahulikult, ühtegi äratust ega häiret ei korraldatud. Minu ülesandeks oli valvegraafikute paikapanemine.

Teisipäeva hommikuks andis pakane järgi. Ilm tõmbas sompu ja hakkas tuiskama. Meie rühm läks patrull-laskmisele, mina hakkasin paukpadruneid jagama ning relvaraudadele kompensaatoreid kinnitama. Kõik see võttis terve päeva. Meie laagriga liitusid Tapal kahureid õppinud nooremseersandid. Jällenägemisrõõm oli suur, veel suurem oli vastutuse jagamise rõõm.

Kolmapäeval sain ise patrull-laskmise läbi teha. Nagu sõjaväes kombeks, tegime enne kuiva trenni ja harjutasime käsklusi röökima, siis käisime rajal paukpadrunitega tulistamas. Alles viimases etapis anti 10 lahingpadrunit kätte ja saadeti kahekesi metsateele. Hiilisime, jälgisime ümbrust. Kui märklauad tõusid, siis: “Vaenlane paremal, mina vasak, sina parem!” ja tina. Laskmine toimus põlvelt. Et huvitavam oleks, tuli keset “lahingut” salve vahetada: “Kata, vahetan salve!” “Katan!” “Relv laetud!”

Järgmisena läksin vaatama kuidas meie rühm kahuritest lasi. Päris mürskusid neile ei antud, kahe raua vahele kinnitati mingi rakise abil Kalasnikovi automaat, mis trasseerivate kuulidega lasi. Muidu oli kõik nagu päris: käsklused, laadimine, paranduste arvestamine. Ise hoidsin targu eemale: mida ikka ei tunne, seda ei maksa torkima minna.

Neljapäevaks oli plaanitud orienteerumine. Tegelikult kujunes sellest üritusest lihtlabane jälgede ajamine, sest eelmistel päevadel läbisid sama marsruudi muud rühmad. Esimesel korral suuskadega, kõva sula pärast edaspidi aga jala. Mis nii viga “orienteeruda”. Poleks see Paldiski ümbrus nii tuuline olnud, võinuks lihtsalt patseerida. Nüüd aga pidime läbitõmbamise vältimiseks nobedad olema.

Pärast lõunat panime telgid kokku, lugesime varustuse üle, laadisime kõik masinale ja sõitsime Tallinna.

See laager oli hämmastavalt inimsõbralik. Vaid ühel ööl aeti üles, et teha noomitus seersandile vastu hakanud reamehele. Ei mingeid häireid ega positsioonidele jooksmisi! Kogu õppetöö oli ka nii veidralt korraldatud, et tegevuse leidmiseks tuli narruseni laskuda. Alguses tassisime varemetest köögi jaoks puid ja lõhkusime neid (õigemini reamehed tegid seda), hiljem rajasime tillukese lumelinna. Tegelikult oli see lumest käimla, mille juurde viivat teed ääristasid lumememmed. Ilma üle võiks nuriseda. Nähtavasti ei teinud väeosa kaplan oma tööd piisavalt hästi, sest esmaspäeval oli nii krõbe külm, et kuud ümbritses rõngas. Teisipäeval tuiskas ning kahel viimasel päeval läks sellisele sulale, et lumelinn kippus enne üleandmist pikali kukkuma.

Õigupoolest kulus vaba aeg marjaks ära. Sai rühma sisse sulada ja mõtelda. Vaadake motot, siis mõisate. Padruneid jagades sain terve päeva möödunud aastaga tegeleda. Matus matuse otsa… Vägisi kippus pisar silma. Tuisus võisin endale niiskeid silmi lubada. Muidu pean olema tugev, reibas, reameestele eeskujuks. Milline mugavus on olla nõrk! Luksus! Kunagi kirjutan endast leina välja, võtke siis osa sellest enda kanda. Postil padruneid valvates ja jagades mõistsin, miks nii paljudel on pühakirjad kappides, kuigi usklikke on meil vähe. Mis on usk? Tugi! Need vanad raamatud on ju toeks kui elu raskeks muutub. Isegi oleks tahtnud “Dhammapadat”, “Väe kulgemise raamatut” või mõnda mahajaana pühakirja lugeda. Niisama, meelerahu huvides.

Magasini linnakus tuli varustust ja relvi hooldama hakata. Reede lõunaks sai kroonu varustus korda, enda kasimiseks aega ei leidnud. Pärast lõunat toimus kasarmus suuremat sorti asjade ümberpaigutamine. Seersantide “tuba” (kappidest vahesein) lammutati ja meid paigutati oma rühmade juurde. Privileegid säilisid: oma voodi ja oma kapp. (86 kB) Reameeste voodid on kahekaupa kokku lükatud ja kapp on neil kahepeale.

Muidu on kõik siin vanaviisi. Põrand narmendab, seintelt koorub värv, soe vesi on nagu vahelduvvool ja peldikuaugud ummistuvad. Kord on pisut leebemaks lastud. Ülemad loodavad meie peale, et elu pisut rangemaks läheks.

Veebel kutsuski meid enda juurde ja seletas kohustused ära. Tohutu paberimäärimine ja vastutus. Iga samm ja juhtum mõnele blanketile kirja panna. Kõike teada ja kõike kontrollida. Enda välimus ja käitumine peavad muidugi laitmatud olema. Tuleb hakata vanu semusid teietama ja tervitamist nõudma. Kui me sellest koormast rabatuna suud maigutasime, saime viimase lopsu osaliseks. Tuleb hakata tunde andma. Kui tavaliste tundide andmine ühe teatava M. Petersi “oxele ajab”, siis saab ta ennast lohutada sellega, et tsivilistid ei pea oma ülematele esitama plaan-konspekti ega koolituskaarti. Mina täitsin neid formaalseid pabereid terve laupäeva õhtupooliku. Erilist muret tekitab minus see, et teema, mida ma õpetama pean, on endalegi täiesti võõras. Ei kujutagi ette, mida vbl Maiberg minu ja mu põlve otsas kokku nikerdatud paberitega teeb. Ehk läheb õnneks.

Kohustusi on ootamatult palju, õnneks jagunevad need nelja allohvitseri vahel ära. Privileege meil eriti ei ole. Teistest hiljem läheme magama, varem tõuseme üles. Tunde tuleb lisaks andmisele ka kuulamas käia. Linnaloal käivad kõik ülenädalati. Mis siis jääb? Vabastus füüsilisest tööst.

Laupäevase suurpuhastuse ajal sain esimesed vitsad kätte. Siin on selline komme, et reamehed puhastavad, kannavad seersandile ette, too kontrollib ja võtab vastu. Lasin siis kraamida, pärast kontrollisin tähtsa näoga üle ning lasin nad minema. Ei läinud kaua aega mööda kui mind välja kutsuti ja arvuti klaviatuuri sahtli alla kogunenud hiirepabulaid näidati. Saatsin reamehed uuesti lappidega “objektile”, üleandmisel olid pabulad ikka alles! Ei saanud siis muud kui seisin kurja näoga kõrval ja näitasin näpuga, kust koristada. Usalda, aga kontrolli. Tuleb ikka leebusest loobuda.

Ega meid tõsiselt veel võetagi. Ajasin mingid loodrid meie rühma jaoülemate boksist välja. “Kazjol!” Laupäevane rivistus oli tõeline nael: rms Tobreluts nööpis püksid lahti ja liputas jumala rahus. Pole viga, leppisime omavahel kokku, et esmaspäeval läheb elu edasi nagu noorteajal. Seljatagune on meil igatahes olemas. Sõltub endast, kas autoriteeti on või mitte. Häält olen igatahes julgelt kasutanud, iga pisiasja pärast kiljuma pole hakanud.

Esmaspäevaks tuleb endale maine välja mõelda. Kuidas oleks “hüään siirupis”? Lahke, viisakas, naeratav, samas aga õel, salatige, väiklane ja range. Lahkeks pohuistiks ei tasu küll ennast teha.

Kevad hakkab siin võimust võtma. Külma on kõigest paar kraadi, päike tõuseb juba vara ning enne äratust kostub aknast tihaste laulu. Kes võis sellist õnne oodata välilaagris, kus sulavast lumest kerkis selline udu ja rõskus, et hamba all polnud ka kuiva kohta. Ei taha enam pimedust. Oleks kuskil üks mahedalt valge ja vaikne paigakene. Siin aga kuulatakse Power Hit Radio’t. Milline jälkus!
 

    Nooremseersant Suitso, unistades igavesest päevast. 11.02.2001


P. S. Oleksin peaaegu unustanud, et Oliveril on homme ja Allanil 16. sünnipäev. Palju õnne! Saadaksin meelsasti kaardid ka, aga kuidagi veider on teie saadetud kaarte tagasi saata. Leppige siis selle tagasihoidliku meelespidamisega.

Eelmine
Avaleht
Järgmine