DMB 2001
Kuigi minul pole tehnilistel põhjustel (ajateenistus kestab vaid 11 Q-d) võimalik kalendrisse kritseldada “pastrojen v zapas”, sobib antud pealkiri nagu rusikas silmaauku. Uues Eesti väes algab “demblipõli” gümnaasiumi eeskujul sada päeva enne reservi arvamist. Meil veel aega on, kuid reamehed teevad juba ristikesi oma märkmikesse. Lisaks jätab kord pisut soovida. Mis sõjavägi see ka on, kus pooled mehed nädalavahetuseks koju lastakse, ülejäänutest lõviosa kinno või ujulasse siirdub? Pole siis ime, et reamehed “dembliseeruvad”.

Kahjuks tuleb tunnistada, et viga peitub ka meis. II rühm on selle poolest erandlik, et mehed on igati normaalsed, seersandid aga ihuvad üksteisele hammast. Mina (igavene jesuiit ja juudas muidugi) täidan pihiisa rolli, kelle juures mõlemad osapooled südant puistamas käivad. Alluvate ees klattimine on nii silmatorkav ja inetu, et rühmaülem n-ltn Paimla ja rühmavanem vbl Maiberg tegid tõsise hoiatuse omaenda autoriteedi õõnestamise eest. Mina olen siiani tegutsenud kristlike põhimõtete järgi (olge vagurad kui tuikesed, aga kavalad kui maod) nii et intriigidesse pole sattunud.

Õigupoolest ei saagi ma tülitseda, sest käin hoopis teist rada kui “kahuriseerud”. Nemad juhendavad põhiliselt välitunde Männikul, veeretavad kahureid, täidavad dokumente, väljalubamistähti, vastutavad relvade vuntsimise eest jne. Mina käin aga tulejuhtide tundides, kas kuulamas või siis ise andmas. II rühma kuulun vaid voodikoha ja ühiste söömaskäikude kaudu. Mis siis nii viga hea olla? “Mamma on hea ja papa paha.” Mina olengi “rühma emme”. Mitte ei saa aru, kuis mu headus väljendub? Röögin nagu metsaline, hommikusel ülevaatusel otsin puudusi kui detektiiv, semutsemisse ei lange. Küllap on süüdi nii soliidne iga (23), rahulik ellusuhtumine (“üksinda tuled siia ilma, üksinda lähed siit ilmast, keegi ei jaga su piinu. Mis siis veel sõpradest, mis vaenlastest?”) ja eelkõige eemalolek.

Nagu varem kartsin, olemegi sattunud kahe tule vahele. Ülemad nõuavad karmimat käitumist ning raudset distsipliini; reamehed ütlesid “Suurel Nõupidamisel” otse välja, et me olla liiga ülbed. Proovime balansseerida kitsal noateral, sest oma rühmakaaslasi ikka nägupidi porri suruda ei taha; samas tuleb täita kohustusi. Värsked “demblid” on aga vabal ajal mõtlema hakanud ning taibanud, et mõnigi päevaplaani osa on tühi formaalsus, vahel suisa lauslollus. Kipuvad süsteemi seestpoolt muutma nagu ’60 aastate noor-kommunistid.

Õnneks on meie seas laia silmaringiga võitlejaid. Päris selliseid “saunapidusid” nagu laboris siin ei kohta, kuid näiteks sõjaväe korra kritiseerimise käigus läks päris nauditavaks dispuudiks. Meie “seerud” kippusid nõudmisi lihtsustama sellisele tasemele, et kui “võllid” näevad kõrvalekaldumisi, siis “saavad seerud mutrisse”. Oma rühmakaaslastele aga ei tohi “vett peale tõmmata”, olgu või tegemist seersantidega. Mina tirisin aga raskekahurväe lahingusse ja rääkisin moraali prokonventsionaalsest, konventsionaalsest ja postkonventsionaalsest tasemest. Kõigil oli näpp suus kui kuulasid juttu. 1. Piitsa ja prääniku moraal: hea on hea selle pärast, et selle eest kiidetakse; halb halb seepärast, et saab karistada. 2. Kaupleja moraal: mis ma selle eest saan. 3. Hea lapse moraal: käitutakse reeglite järgi vaid ülemuste rahustamiseks. 4. Grupimoraal: võetakse omaks mingi kildkonna käitumisnormid. 5. Seaduse ülimlikkuse moraal: käitutakse kirjasõna järgi. 6. Võetakse omaks kirjutamata seadused. 7. Tekivad sisemised normid, südametunnistus. Astmelt astmele liigutakse vanuse ja hariduse kasvades. Viimase astmeni jõuab siiski vaid iga kümnes.

Koputasin natuke nende aule, et kas pole häbi põnnidele omasel astmel olla. Sellega mul neid rabada ei õnnestunud. Kohe vaieldi kõrgekvaliteediliselt vastu. Et kas reeglite tungimine südametunnistuseni pole lömitamine. Katsusin pareerida mulle omase variserlikkusega, et antagu keisrile mis keisri, jumalale mis jumala kohus. Sisemiselt saab ju endaks jääda. Muidu läheb nagu märtritega, kes keeldusid keisri genius’e auks ohverdamast, kuigi see oli vaid zest oma lojaalsuse kinnitamiseks.

Selliseid viljastavaid arutlusi on varemgi olnud. Kui laagris padruneid jagades masenduses piinlesin, kosutasid reamehed mind vestlusega jumalast, religioonist, eetikast, surmast, elust, prenataalsest selektsioonist, eugeenikast, kloneerimisest. Kui mõni oleks meie mudasest ja läbitilkuvast telgist lähedalt möödunud, saanuks talle osaks suur sokk. Sõdurid selliste teemade kallal!

Mõnes mõttes kahju, et “klubi” tuumik keeldus Meegomäele minemast. Nüüd on nad pisut pettunud sõjaväe hierarhia nürimeelsusest. Hilinenult noomisin küünla vaka all hoidmise pärast. Selgitasin neile pisut oma põhjusi, mille pärast kroonusse tulin ja Meegomäe vastu võtsin. Vaadake esimest kirja. Päris ülekohtune kroonu ka ei ole: nad ülendati kapraliteks.

Muidu on siin nüristav õhkkond. Mitmest raadiost korraga üürgab Power Hit Radio. Lisaks on meie naabriteks tagalarühma sibulad, kes lõpetavad iga lause jobanõi vrod’iga, sidesõnadena on tarvitusel hui’d, ahujeeli’d, pohui’d. Ja ometi öeldakse, et vene keel on rikas roppustest! Ei ole märganud. Õigupoolest kipub endagi sõnavara kärbuma. “Lebo”, “slang” ,xxxx, xxxx ja nende käänded ajavad asja ära.

Niipalju siis vaimsest tervisest Eesti kaitseväes. Õppetöö kohapealt midagi uut pole tulnud. Istume reameestega samades tundides ning kuulame või anname Sidekoolis õpitut. Selline kordamine ja lihtsustatud tase uinutab valvsuse. Näiteks esmaspäeval tehti tunnikontroll elektrotehnika ja raadiolainete kohta. Oh häda ja õnnetust, põhilised läbikukkujad olid “sideseersandid”. Mina olen õppimisega nii harjunud, et ei hakanud seanahka vedama: 13/15 ja 17,5/18. Järgmisel nädalal tabab mind siiski häbi, sest siis korraldatakse õhuründevahendite test. Näidatakse multiprojektoriga arvutiprogrammi pilti – parandan! – kärbsemusta seinale. Ole siis tark ja mõistata, kas on tegemist lennuki või tsepeliiniga! Marki tuleb ka veel teada. Põhiline traagika peitub selles, et lennukeid õpiti siis kui mina “seerukoolis” käisin.

Esmaspäeval ja teisipäeval kordasime (seersandid) ja õppisime (reamehed) side-eeskirju. Siin oskasid koolitajad seda igavat teemat pisut huvitavamalt anda. Lohutasin end mõttega, et kordamine on tarkuse ema ega hakanud teiste seersantide moodi tundidest ära küsima.

Kolmapäeval kraapisin siiski oma laiskuse kokku ja palusin vabastust orienteerumisest. Ilm oli na lumine ja tuiskas. Seda ma muidugi otse välja ei öelnud. Tegelikult oli vaja endale selgeks teha raadiojaamad SEM 70 ja SEM 90 ning tunni kohta plaan-konspekt koostada. Läkski terve päev ära, sest nimetatud jaamad olid mulle jumala võõrad. Nii õnnis tunne oli tühjas klassis arvuti taga istuda. Nii vaikne.

Neljapäeval sain näha oma koolikaaslaste tundi. Ei oska enda esinemisi kommenteerida (kommenteerige teie minu korraldatud õppetooli seminare), kuid PRC 70 tööreziimid AJ ja SEC jäid reameestele küll segaseks. Hoiatav eeskuju. Õhtul pidi iseseisev harjutamine olema. Läksin täiesti ettevalmistamatult klassi ette raadiogrammi blanketi täitmist seletama. Sisu sisuks, vormiline külg oli küll vägev. Juba varem olid mandlid nii paistes, et neelata ei saa. Häälepaelad ja kõri on aga nii karastatud, et viirused ka ei “söö”.

Reedel pidi sidetreening olema. Kuna 24.-25. veebruariks olen määratud divisjoni korrapidaja abiks, küsisin end taas tundidest priiks. Olen ju küllalt eetris mässanud, divisjoni korrapidaja abi kohustused seevastu on täiesti võõrad. Tuli need pähe tuupida, et mitte hiljem plindrisse jääda. Õnneks on korrapidajaks väeosa jurist. See keskealine sõbralik naine oli ainus, kes meid noorteajal puhvetisse lubas. Eks näis mis must saab.

Nõnda elan mina, teised aga käivad pidevalt lumes kahurit punnitamas. See nädal oli eriti põrgulik, sest mehi drilliti Vabariigi aastapäeva paraadi puhuks. Lumi, tuisk, kopsakad miinuskraadid. Ei kujuta isolaatorit ette. Peale tänast algab vist suurem väljapudenemine. Mina sain oma vitsad juba esimesel tuisuööl kätte. Tuul paiskas öösel akna lahti, mina magasin õndsalt edasi ega pannud jalutsisse kogunevat hange tähelegi. Piltlikult muidugi. Sooja teed saab ainult hommikul ja õhtul; rohtudega on kitsas käes – tuleb immuunsüsteemi peale loota. Päris hooletusse pole meid siiski jäetud – kolmapäeval sain puukentsefaliidi vastu värskendava doosi. Oligi immuunsus kadumas.

23. veebruaril oli pidulik rivistus, kus auastmeid, kruuse ja taskunugasid jagati. Igasse meeskonda tehti üks kapral. Seersandid jäeti loomulikult nännist ilma – ikkagi õpipoisi aeg veel. Kahju, oleksin endale isiklikku lusikat tahtnud. Nii uhke oleks minna sööklasse ja saapasäärest haarata tohutu kulp. Nagu ahjualune.
 

      Nooremseersant Suitso 24.02.2001


P. S. Äärepealt pidi meelest minema. Mu endine voodinaaber J. Tiisler läks nädalavahetuseks hüppesse. Selle eest sai ta 7 päeva aresti. Kinniistutud aeg ei lähe teenistusaja hulka. Desertöör oli veel nii kaval, et helistas seersandile ja küsis kui kaua võib ära olla, et kriminaalkaristus kaela ei tule. Noh, jäi halduskaristuse piiridesse. Leidub lolle!

Eelmine Avaleht
Järgmine