Olge tervitatud!
Jälle on üks nädal möödas. Pühitsen pühapäeva nagu muiste: kõik toimetused olen eile ära õiendanud, täna pole vaja pesta pesu, ennast, valmistada ette tunde või täita teenistuslikke kohustusi. Neid peaks tegelikult täitma küll, aga targu viilin ära.

Eelmise kirja lõpetamise järel läksin divisjoni korrapidaja abiks. Tegelikult peaks see väga vastutusrikas ametikoht olema. Pole lihtne teada kogu aeg peast isikkoosseisu arvu ja asukohta, jälgida toimkondade tegevust ja iga natukese aja tagant ladude plomme kontrollida. Õnneks läks toimkond nagu kuutõbise jalutuskäik katuseharjal. Endal polnud aimugi kohustustest, ometi said need 24 tunnikest läbi, ilma et mind peajagu lühemaks oleks tehtud. Küllap on selle armuheitmise taga korrapidaja, kes ise samuti veidrate asjadega hakkama sai. Pool päeva oli vale võti seifi lukuauku kinni kiilunud – nuta või naera.

Esmaspäev algas närvilise sebimisega. Pidin ju raadiojaamade SEM 70 ja SEM 90 kohta tundi andma, tunniplaani poldud aga välja pandud, toimumiskohta ei teadnud ning jaamadest ei teadnud ka midagi. Lasin asjadel ise paika minna – läksidki! Tund oli vähese ettevalmistuse tõttu veidi konarlik, kuid juhendaja ei lausunud ainsatki halba sõna, reamehed aga kiitsid. Huhh! Üks asi jälle kaelast ära.

Ülejäänud nädala sisetunnid olid PRC 2200 kohta. Selle raske jaama õppimisega oli alguses probleeme, sest neljakümnepealise klassi kohta tuli alguses kaks aparaati. Hiljem laenati Sidepataljonist muidugi juurde. Õppisime väga põhjalikult. Mingit tunnis tukkumist enam lubada ei saanud. Õnneks oli mul eestikeelne kasutusjuhend olemas.

Kolmapäeval ja reedel olime terve päeva Männikul. Tulejuhte poputatakse ikka üle mõistuse. Meil olid kaasas telgid, ahjud, puud! Kolmapäeval pidasime omavahel sidet ULL jaamadega ning Tallinna garnisoni võrguga oli seotud üks jaam. Õppetöös mugavust ega lodevust küll ei esinenud. Meie meeskond (mina, kpr Tamm, rms Tereping) ajas püsti masti, teised panid endi jaoks telgid üles. Siis algas alles tõsisem töö. Raadiogrammide saatmine kindlate protseduurireeglite järgi või raadiovõrgu juhtimine polegi nii kerge töö kui paistab. Kõige suurema prohmaka tegin ma ise. Asi oli selles, et kohalikust võrgust käisid meeskonnad järgemööda garnisoni võrgus. Käisime meiegi, tagasi oma võrku läksime füüsiliselt selle meeskonna telki, kes garnisoni võrku siirdus. Olin surmkindel, et meeskonna nimi AB-1 säilib. Tegelikult pidime telgi peremeeste nime endale võtma. Mina aga seda ei teadnud. “Halli tsooni” ajal oli CD-2 peajaam… Terve võrk oli kammitsetud selle pärast, et info ei jõudnud kohale. Ometi küsisin õppuse korraldajalt nime kohta. Ükskõik, AB-1-na saime peajaamaks olekut harjutada küll.

Ilm oli suurepärane. Valge, paks ja kohev lumi, kiiskav kevadpäike, lumemütsides männid. Külm oli täiesti talutav. Igatahes talvekummikutes ja valges maskeerimisülikonnas tundsin end sooja ja kuivana.

Reedel tegime põhimõtteliselt sama, ainult seekord LL jaamadega PRC 2200. Ka seekord olime (mina + rms Tereping) esimesena peajaam. Et kahekesi telki ikka üles ei pane, lubati JW-1-l ZIL-i kuudis koht sisse võtta. Eurotasemel see tilluke kong polnud, aga toolid, lauad, aknad ja küttesüsteem tegid õppuse igati mugavaks. Seekord meeskondade ümbernimetamist ei toimunud – saime enda arvates ülesandega hakkama küll. Seekord kippus hoopis tehnika vempe viskama, olid ju need raadiojaamad keerulisemad. Ärasõidul voolas vesi ZIL-i radiaatorist välja, tuli kruusaaugust ämbriga ammutamas käia.

Varem oli vastik tagasi Magasini linnakusse tulla: hulk märga ja porist varustust hooldada. Nüüd sõitsime aga valge inimese moodi VW Iltisega väravast sisse ja hakkasime käske jagama: tehke!

Roosiline elu siiski ei ole. Tuleb süda kõvaks muuta ning ka ebameeldivaid asju teha. Vastlapäeval kontrollisime oma rühma varustust: “Sokid, 4 paari, tõstke üles…laske alla. Tamm, seletuskiri miks ja millal üks paar katki läks!” Pühapäeval käidi õppetööks lubatud arvuti taga mängimas; seersandid ei saanud karistuseks paar päeva selle klassi võtitki. Ööl vastu kolmapäeva varastati mobiiltelefon 5110; terve I Patarei linnaload külmutati. Reamehed hakkasid end enne ametlikku äratust riidesse panema; laupäeva pärastlõunal harjutasime öörahu. Ennast need “kasvatusmeetodid” eriti ei kurna, mainet ega autoriteeti samuti ei paranda. Mõttetus.

Oma rühmaga meil erilisi probleeme ei ole. Lahkarvamusi oleme suutnud rahulikult selgeks rääkida. Vaid mõned üksikud tegelased lausa kerjavad kätekõverdusi, esseesid, miinuspunkte.

Tahaksin kurta hoopis ühe evolutsioonile vastu töötava nähtuse üle. Paljud peavad sõda tõugu parandavaks nähtuseks. Olin minagi nende poolearulistega ühel nõul. Maire arvas ühes vestluses küll, et viilid jäävad ellu, korralikud rindemehed saavad surma; või ma teda kuulasin. Nüüd on meid formeeritud viide rühma: tulejuhid, I rühm, II rühm, III rühm ja tagalarühm. Viimasesse korjati kokku kõik “blokid”, “slangid”, “lebokunnid” ja pätid. Sõja korral istub see kaader supikatla kõrval ja soojendab priskeid põski; meie rügame elu eest. Praegugi käivad kõik tundides, nemad teevad (kui viitsivad) tagalatöid. Ja ongi käes olukord, kus uinuv mõistus hakkab koletisi sünnitama. Midagi neil teha ei ole, vähesestki tööst viilitakse arstide abiga ära.

“Karistusaktsioonid” olid tegelikult suunatud nende vastu. Kui nende öörahudega peale hakkasime, küsisime ülematelt loa, varjasime reameeste eest plaane, s. t. võtsime kõike väga tõsiselt. Endalgi tuli vastikus naha vahele neid ajaloolisi sõnu kuulates: “Öörahu, aega 1.30! Äratus, aega 1.30! Voodid korda teha, aega 5 minutit!” Paar esimest korda näisid istuvat, siis aga vajus lõpp kuidagi mannetult ära. Kõige vähem lasid end sellest kisast-kärast häirida tagala omad. Muud sealt kuulda polnud kui “pohui” ja “nahui”.

Nagu juba ütlesin, toimus I Patareis suurem vargus. Ennegi on kuivatusruumist pisiasju kadunud. Nüüd läks telefon ja veidi raha. Ei oskagi arvata, millal linnaloale saab. Päris vangi meid loomulikult ei panda. Näiteks eile käisime Pirita purjespordikeskuses ujumas. Kogu see 100-kr lõbu ei läinud meile sentigi maksma. Vaid tunnikene kulus formaalsuste peale – ohutustehnika ja arstlik ülevaatus. Ujumine toimus loomulikult kroonu seaduste järgi. Kui üks ujus, pidas teine vahti. Ega need pisiasjad kedagi häirinud. Ujula oli igati kaasaegse viimistlusega, inimesi oli vähe ja lisaks pakuti auru- ning leilisauna. Kõik loomulikult sõduritele tasuta. Tühja see kodus käimine, ujula korvas külmutatud linaloa kuhjaga.

Aga nüüd asja juurde. Pool aega on peaaegu oldud, varsti murdub selgroog ja algab tagasitee. Seni on kirjutatud elust-olust, kass Herbertist, tundide andmisest jms. isiklikust. Oleks kasulik tundma õppida mulle määratud saatust. Sügisel hakkan millegagi tegelema. Aga millega? Kuidas edeneb see plastiku värk? Loomulikult oleks tore ka muudest töödest-toimetamistest kuulda. Et kuidas Eeriku tööotsimine (oli vist sellest juttu) läheb, ega Oliver “teaduse üle irvitamise” libedale teele pole asunud. Eks te siis kirjutage ja joonistage mulle.
 

      Nooremseersant Suitso 4.03.2001


P. S. Kas terves Eestis on kliima soojenemine sama moodi mõjunud kui siin? Pidevalt puistab lund alla ning sula e taha kuidagi tulla. Õnneks pole lume tõttu nii masendavalt pime kui sügisel, kuid ikkagi “lõputu tali hinge meil vaevab”.

Eelmine Avaleht
Järgmine