Tervitused
Tunnen ennast nagu nahkhiir ühes veneaegses multifilmis. Ei lind ega loom. Pidi lindude kohustusi täitma – kohe nimetas end loomaks. Sai loomade kuningalt mõne käsu – tegi ennast linnuks. Olen minagi II rühma tulejuhtimisjao jaoülem, kes end vajaduse korral ümber nimetab. Näiteks esmaspäeval käisin oma rühmaga 100, 150, 200 m peale laskmas (9,9,8,8,7; 8,7,4,3,-; 6,6,5,2,2), täna viilisin end tulejuhtide päevaplaanist lahti. Mitte ei viitsinud teist korda lumes aeleda ning relva tahmast puhastada. Tegelikult oleks päris põnev olnud padrunite arvestus lootusetult segi paisata ning teist korda laskma minna, seekord tulejuhina. Aga laiselda tuleb ka, eriti peale nii väsitavat nädalat.

Esmaspäeval oleksin pidanud traatside teooria tundides käima, aga läksin hoopis lasketiiru. Minu jagu käis usinalt tunnis.

Teisipäeval ehitasime 3 kommutaatorist, 3 kaabliboksist ja 6 välitelefonist primitiivse tähtvõrgu ning harjutasime abonentide ühendamist. Täpselt nagu Lenin Smolnõis: keri aga vänta ning klõpsi nuppe. Aga kurat ei maga iialgi, vaid käib pidevalt sidemeeste tööd häirimas. Esiteks oli kaablirakmeid kamba peale vaid 4, kaablite otsad hooldamata, kaablite isolatsioon maha hõõrutud. Vastu õhtut läks ilm päris sandiks ära. Lumetuisk asendus vihmasajuga. Lühis! Ise pidasime paremini vastu kui tehnika, sest meid kattis talvine moondamisülikond, mis peab vett paremini kui tuukriülikond. Näiteks laskmas käisime kummita veoautoga; kapuuts pähe ning kõik oli korras. Mõni asi see vihmasadu siis ära kannatada. Seekord rajasime kaabliliini üsna suvaliselt.

Kolmapäeval hakkasime kaablit panema juba nii nagu peab. Anti metsatee ette ja kästi 10 m sügavuselt metsast kaabel üle tee vedada, metsas pisut tiirutada ning tee alt alguskohta tagasi pöörduda. Nüüd juba täpselt reeglite järgi. Üle tee vedada pole mingi kunst. Lume alt puuni. Sõlm, paar tiiru ümber puu ja paari ringiga kaabel 5 m kõrgusele. Üleval taas paar tiiru ning üle tee. Teise puu otsast allatulek on analoogne. Ülemineku juurde tuleb 8-kujuliselt maha kerida varu 100%, et puruks sõidetud kaablit asendada. Aga külmunud maasse 30 cm sügavuse kraavi raiumine on hoopis tõsisem töö. Õnneks juhatasin mina vägesid, reamehed maadlesid kirkade ja raudkangidega. Istusin aga keset teed ja jutt aina voolas: “Vooderdage kraavi põhi männiokstega, kaabel sisse, latid peale, et ülesvõtmisel labidaga kaablit puruks ei raiuks…!” Meie meeskond sai esimesena tööga valmis, tõenäoliselt hea organiseerimise tõttu. Peale lõunat harjutasime traadi truubist läbi toppimist. Seal vahtisin niisama tähtsa näoga kõrval ja nautisin suurepärast ilma. Taevas polnud pilveraasugi, päike oli lumele vahva jääkooriku sulatanud. Lapsena otsisin kohti, kus krõbe koorik oli võlvina lume kohale jäänud ja purustasin selle pitsilise katuse. Milline võrratu helin seda barbaarset hävitusakti saatis! Katsusin nüüdki seda kõlinat kuulata. Võtsin isegi nahkkindad käest, et näpud jääkoorikut paremini tajuksid… Ei midagi. Kas on kõrvad töntsiks jäänud või pole Põhja-Eesti lumi õige, igatahes helisemist enam ei kuulnud…

Neljapäeval läksime taas Männikule, et harjutada teede ületamist omatehtud kõrgenduste abil. (69 kB) Taas tuli reameestel augud maasse taguda, et lati ning vaiade jaoks mingi kinnitus oleks. Kanapesa suurusesse lohku asetasime puutüve, upitasime püsti ning kinnitasime pingutusnööridega. Noh, vähemalt nüüd saan pulmaisana tööd. Pulmavärava püstitamist ma nüüd oskan! Seekord lõpetasime viimastena, sest pingutusnöör sai otsa, tuli “käepärastest vahenditest” mingi lipp-lipi, lapp-lapi peal, ainsagi nõela pisteta nöör valmistada. Pärast välilõunat hävitasime oma kätetöö ja hakkasime raudteest altminekuid tegema.. Rongijuhtidel võis küll kõhe tunne olla sellest kartulimaast üle sõita. Ega seal midagi teha polnud: kraav muldesse, traat läbi, oksad pehmendamiseks peale ja killustik tagasi. Kahel pool üleminekut mõni kinnitus ning loomulikult varu.

Õhtupoolik kulus nädala jooksul kasutatud varustuse kasimisele. Reamehed kasisid! Hi-hii!

Täna, reedel viilisin end tulejuhtide laskeharjutusest ära, et natuke looderdada, aga võta näpust! Tuli jälgida oma rühma varustuse hooldamist ja ainukese “diplomeeritud sidemehena” kontrollida enda telefone ja kommutaatoreid. Einoh, humanitaarabina saadud värk on ikka hale küll. Ja reamehed ei oska ka kõige elementaarsemaid asjugi!

Tervis, nii vaimne kui ka füüsiline, on normis. Ainult päike on näo nii ära kõrvetanud, et habemeajamine meenutab nülgimist. Vargust pole avastatud, sellest hoolimata lubatakse meid taas linnaloale, taolised zestid on palsamiks neuronitele. Nii pole sõjaväes viga ollagi.
 

      Nooremseersant Suitso 9.03.2001


P. S. Katsun täna õhtul laborist läbi tulla. Kui kedagi eest ei leia, soovin Tiinale palju õnne sünnipäevaks ette ära. Muidu aga, hoidke alt!

Eelmine Avaleht
Järgmine