Musta lipu valguses
Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas,
must nagu lõpmatu maailmaruum. 
Kuni püsivad seadused, kohtud ja vanglad
neil pilkavalt naeratab surnupealuu.
Ongi käes olukord, mille eest meid hoiatati. Miskipärast tundus võimatu, et võiks tekkida konflikte rühmakaaslastega, kellega oleme samas poris käperdanud ja samast katelokist suppi helpinud. Aga lõppeval nädalal lahvatas kogunenud vimm. Mille poolest on seersandid paremad, mis annab neile õiguse käsutada? Esimesena sattusin löögi alla mina. Käskisin voodipesu üle lugeda ja varaaida juurde viia – keeldumine. Veelgi hullem, karistuseks määratud esseed ei kavatsetudki valmis kirjutada. Järgmisena muutus rivi korratuks, hommikujooksul hakati spontaanselt jalutama. Tahes tahtmatult tuli ette võtta suurem karistusaktsioon. Selle käigus said reamehed kõvasti rividrilli teha. Õhtune vaba aeg kulus aga “karnevali” peale. Rühm rivistati koridori üles, loeti ette riietusesemed, mis selga tuli panna ning anti paar minutit. Kostüümid valiti võimalikult absurdsed: maskeerimisülikonna püksid palja ihu peal, plätad, gaasimask. Rõivastumise vaheaegadel tehti kätekõverdusi rütmika skandeerimise saatel: “Nii juhtub distsiplineerimatu sõduriga!” Pärast korraldasime koosoleku, kus kõik said suu puhtaks rääkida. Kes sõimas meid kitsedeks, kes arvas, et oleks pidanud ainult süüdlasi karistama. Süüdlased said tegelikult karistuskaardi. Nii et ilma ei jäänud keegi. Veidral kombel ei muutnud aktsioon omavahelisi inimlikke suhteid. Ikka räägime mitteametlikel puhkudel nagu ennevanastigi.

Mida see sündmus siis õpetas? Eelkõige seda, et ei tasu kedagi hellitada. Süda võib küll hea olla, aga üks järeleandmine viib järgmiseni. Olengi hakanud julgemalt hommikusel ülevaatusel miinuseid panema ja kirjatöid määrama. Ei tohi lasta endale pähe istuda.

Tegelikult on mul kergem nõuda reameestelt korda. Teised seersandid on end nii lõdvaks lasknud, et alati saab pareerida käsku “aga sa ise oled see, teine või kolmas”. Mul on aga käed pestud, habe aetud, riided pestud, saabastega voodisse ei roni, kapp on korras… Seega on mul kergem nõuda alluvatelt seda, millega ise hakkama saan. Reamehed tunnistavad ausalt, et olen eeskujuks. Võibolla on leebe, suunav tee liiga aeglane ning praeguse seltskonna jaoks hiljaks jäänud, kuid ikkagi eelistan seda sõimamisele ja röökimisele. Mnjah, autoriteedi huvides tuleb vist vokaalsed võimed ja karistused kah manu võtta. Eks ma õpin.

Õppimisest seda, et esmaspäeval sai otsa sideõpe, mille tundides ma igavlesin, ja algas tulejuhtimise kursus. Esmaspäeval ehitasime 3 kommutaatorist ja 9 telefonist tähtvõrgu ning harjutasime abonentide ühendamist. “Sideseersantidel” oli kõige lihtsam – passisime kõrval ja õpetasime. Üks meeskond jäi aga jänni, sest kommutaator andis otsad. Nemad ühendasid siis traate omavahel. Poleks lopp poole sääreni ulatunud, võinuks päris rahule jääda.

Teisipäeval pidi algama uus, mulle täiesti võõras osa, aga võta näpust! Peale lõunat määrati mind patarei korrapidajaks. Amet iseenesest pole raske. Tuleb teada ajateenijate arvu ja asukohta; relvi hoidlast välja ja sisse kirjutada, korra järele valvata ning paar korda päevas isikkoosseisu kohta blankette täita. Magamise vaev pole nii suur, enam morjendas tundidest ilmajäämine. Reamehed võivad seersandilt küsida, mina pean aga ise tark olema. Kirjutasin konspektidest materjali maha, eriti targemaks ei saanud.

Kolmapäeval täitsin viksilt oma kohust kella 18.00-ni ning andsin kergendustundega ameti üle. Midagi kohutavat ei juhtunud, keegi hüppesse ei läinud, arvud klappisid. Mis sa hing veel tahad?

Neljapäeval võtsin taas tundidest osa. Seekord pakuti arvutite ajalugu, andmesidet ning tulejuhtimiskäsklusi. Kui kaks esimest on teile selged, siis kolmas oli mullegi täiesti võõras. Asi seisneb selles, et info, mida radaritelt ja õhuvaatluspostidelt korjatakse, tuleb vahendada kahurimeeskondadeni. Selle käigus selekteeritakse aste-astmelt kasutu teave välja ja arvutatakse tabelite abil uut juurde. Minu ametikoht on kahuritele nii lähedal, et ise ei pea midagi arvutama, vahendan lihtsalt ülevaltpoolt tulevat infot. Pool päeva harjutasime, et 300 m/s liikuvad lennukid meist ette ei jõuaks.

Reedel tehti paar ülekohtust kontrolltööd. Esmalt nõuti mult õhuründevahendite tundmist, mida õpetati siis kui ma olin Meegomäel. Seejärel pidin teadma patarei korrapidaja kohuste täitmise ajal õpetatud materjali. Eks ma enne õppisin põlve otsas. Eks näis, mis välja tuleb.

Õhtupoole sooritasin jalgsimatka “linn on pael kui mädapaise”. Toomaks postkontorist rahanatukest, võtsin kaasa Tallinna kaardi ning asusin orienteeruma. Loomulikult hülgasin nii primitiivsed teemärgid kui tänavanimed ja suundusin linna peale kõrgemaid ehitisi jälgides. Olümpia hotellini, Olümpia hotellist Viru hotellini läks üsna libedalt. Siis eksisin nii lootusetult ära, et jõudsin otsapidi vanalinna välja. Postkontor oli nii nähtavas kohas, et lihtsalt ei hakanud silma. Hoone ise meenutas labürinti. Tagasitulek meenutas Napoleoni taganemist põlevast Moskvast. Sattusin isegi Ühispanga “Giljotiini” juurde. Võta või takso, et desertööriks ei tehtaks!

Eile käisin Pirita purjespordikeskuses ujumas, sinna viidi meid õnneks veoautoga. Päris mõnus on ikka suure kambaga liikuda.

Homme algab sõjalis-sportlik üritus “Kuldmürsk”. Eks näis kuidas seal orienteerumine välja tuleb. Ja mis jalakesed küll teevad… Ega ma enda rolli teisiti ette kujutagi kui kaasatolgendajana, sest võistlevad kahurimeeskonnad kahuri tundmises. Mul pole sõnagi vahele öelda.

Hea meelega vedeleks niisama, tervis kipub ka käest ära.
 

     Nooremseersant Indrek Suitso 18.03.2001
Eelmine
Avaleht
Järgmine