Ersatsist ehk ood Tembule, koerale ja “demblile”
Millalgi kõlas Eeriku kirjast halvasti varjatud kadedust: mis viga mul õppida kui kõik soodustavad asjaolud on olemas (kindel päevaplaan, regulaarne ja külluslik söök, ilmalike kiusatuste puudumine). Nüüd tuleb anda aus vastulöök: kas see siis on mõni elu?

Varasemates kirjades kirjeldasin oma elu Magasini linnakus. Tõepoolest on kõik eluks vajalik tagatud. Samas jääb kõik pakutu kuidagi ebainimlikult kalgiks. Oleme ju read kuskil nimekirjas, mis vajavad säilimiseks ja kvaliteedi tagamiseks 8 tundi und ja 3 korda päevas süüa ja korra nädalas puhast voodipesu ja… ja nii edasi. Samuti vajavad villased rõivad kloppimist ja tuulutamist, et koid sisse ei tuleks. Seega on kogu pakutav ersats.

Uni peaks ometi tõeline olema, sest moonimahla meile ei pakuta? Nojah, 22.00 “Öörahu”, 6.00 “Äratus” teeb 8 tundi kokku. Aga kui mõnus oleks mõnikord pisut kauem jälgida tapeedil kulgevat laikude müriaadi; alguses kooljakahvatud, siis soojalt roosad ning viimaks kõrvetavalt heledad. Või heita peale räsivat päeva diivanile ja lasta vaikusel kõrvades heliseda. On teler lahti või kinni, tuleb sealt midagi või pahna: põhiline on see parasiit silmade-kõrvade kaudu ajju lasta, et sumbuks viimanegi iseseisev mõte, mis meenutaks eilset või tuletaks meelde homseid kohustusi. Siin on mõtted järjekindlalt ratsionaalselt toimetamistega seotud.

Söök on kahekordselt reetlik. Esiteks valmib ninaesine poolfabrikaatidest, kiirelt töödeldavatest tangainetest või pahimal juhul (kartulipuder) pulbrist, mida lahustatakse keevas vees. Teine viga peitub söötmise protsessis. Kuna seersandid peavad toidu võtma viimastena oma rühma järel ega tohi kaua mugida, meenutab mao täitmine minu ideed kiirtoitlustuskohast. Mäletate küll – toiduained kergesti seeditavaks ja tervislikuks pastaks ajada ning loetud sekundite jooksul sondi kaudu makku pumbata. Siin pakutakse roogasid, millest tihti pole kuulnudki, nägemisest ja söömisest rääkimata, aga õnne meil sellest pole. Lihtsalt ei jõua maitset tunda. Välimenüü on veelgi nutusem: kalorid saame kätte ja Divisjon raha kulutatud, kuid söömisrõõm jääb saamata. Gurmaan ma pole, tihti tsiteerin veidrate liialduste puhul mingit rooma luuletajat, kelle arvates me ei ela, et süüa, vaid sööme, et elada. Siiski tahaksin keemiast tuubil pirnide asemel oma käega puult lõhnavaid vilju noppida ning pesemata nosida. Paljud asjad pole steriilsed, mõned suisa tervisele kahjulikud; tühja sellest!

Viimastel päevadel oli võimalus tutvuda meditsiiniga kaitseväes. “Tsiviilne” põdemine näeb minu puhul välja selline, et ühel õhtul tulen ebanormaalselt jubeda külmatundega koju ning heidan jäisesse sängi. Järgneb öö, kus sooned löövad surisema, liigesed tuikama, selgroog paigalolekust protesteerima ja terve ilm üles-alla õõtsuma. Selles etapis lähevad käiku vaid soojad joogid ja jahedad mähised. Pole ju palavik haigus, vaid organismi kaitsereaktsioon tõve vastu. Pole mõtet asja eest, teist takka palavikku kunstlikult maha võtta. Alles siis kui väga veidrad asjad toimuma hakkavad, läheb atsetüülsalitsüülhape käiku. Peale järsku tõusu, kulminatsiooni järgneb aeglane palaviku langus, mis kestab 4-5 päeva. Siis tarvitan juba haiguse vastaseid ravimeid, palavik liigub omasoodu. Raske tee, aga looduslik. Mida kaitsevägi siis pakub?

Esmaspäeval tuleb röga täis kopsuga sõjalis-sportlikule üritusele “Kuldmürsk” minna. Külmetada täies lahinguvarustuses öö otsa hõõguva ahjuga telgis, pugeda viimases hädas magamiskoti alla, sest mundris ning rakmeis sisse ei mahu. Hommikuks on põhimõtteliselt aamen, võibolla juba eelmisel õhtul. Külmast, lakkamatust iiveldusest ning pildi ärakadumisest ei tasu lasta end eksitada. Õige sõjamees läheb 3. kontrollpunkti kaabelside rajamist jälgima ja instrueerima. Tagasi pöördunud, on kaks võimalust – minna kohe meditsiini või keerata oma telki põhku. Otsustada tasub teise võimaluse kasuks, sest õhtupoole on palavik suurem. Luust väljalöödud kild ohvitseride arvates võistlust ei takista, kui palavikku ei ole. Palavik peab olema, mida kõrgem, seda parem. Igatahes 38,4oC tagab priipileti “liinitaksole” Klooga-Magasini. Immuunsüsteemi tänapäeva kroonumeditsiin ei usu, see on pimedast keskajast pärit ebausk. Palavik tuleb tablettidega maha võtta, röga tablettidega välja kiskuda. Mulle meeldiks nende jõuvõtete asemel VAIKSES kohas rahulikult lebada ja kehal võidelda lasta. Siin võidutseb aga keemia, “parimad raadiod” ja kuldnorskajad. Sestap ongi hommikul 37,3oC, paar tundi hiljem juba 38oC. “Kus on kus on kurva kodu?”

“Istud kuskil Phobosel ja kõik sinu ümber on tehis: toit on kunstlik, õhk on kunstlik, isegi su oma kaal on kunstlik. Ja tähed torgivad silmi kui teemantnõelad.”

Ainus õige asi on väeosa koer Tembu ehk “dembel”. (66 kB) Viimane pole päris õige termin sõstrasilmse karvanäo kirjeldamiseks, kes õigupoolest töötab üleajateenijana. Kunagi ammu reservi arvatud ajateenija võttis koera endaga  kaasa, peale teenistuse lõppu hakkas koerale meeldima hea söök, kuut kahurikuuride otsas, virgutavad hommikujooksud ja rivis marssivad “karjakaaslased”. Praegu sugenevad tema lainjatesse karmidesse karvadesse esimesed valged niidikesed, halb ilm teeb liigesed kangeks ning sunnib sooja kasarmuhoonest otsima. Sellest hoolimata ootab kaadrikaitseväelane kannatamatult hommikusi jookse, silmad valvsad ja nina niiske. Tasub seersandil (reamehed ei oska “dembli” jaoks õiget tooni anda) öelda “taktjooksu-marss-marss!”, kui “gepard Dzester” püsti kargab ning – hoost sirge saba taga – väravast välja lidub. Teel leiab ta piisavalt aega, et jäseme tõstmisega tuttavaid poste ning nurki tervitada. Tõelise uljurina (on ju terve patarei ta seljataga) laskub ta ägedatesse diskussioonidesse aedades kinniolevate koertega. Kogenud sõdurina hoiab Tembu targu rivistustest eemale. (82 kB)

Reedesel suurel lahkumisel saadab koer minejaid nukra pilguga. Mind ta niipea saata ei saa, sest tõbiseid ja isegi mõnest tegevusest vabastatuid välja ei lasta. Tuleb vedeleda siin, euroremonditud isolaatoris või täiesti remontimata, hiirtest kubisevas kasarmus.
 

      Nooremseersant Suitso 22.03.2001
Eelmine Avaleht
Järgmine