“Slangimisest”
Oi Krisna, nähes võitlema tulnud omakseid
29. mu ihuliikmed nõrkevad ja suu kuivab, mu keha
      vangub ja juuksed tõusevad püsti,
30. gaandipuust vibu kukub käest ja nahk hõõgub palavikus.
      Ma ei suuda püsti seista ja mu meeled on segaduses.
31. Oi Pikajuukseline, ma märkan halba ennustavaid
      märke ega näe selles head, kui tapan lahingus lähedasi.
                                                                               Bhagavadgita

Neljapäeval tehtud pilt näitas selgelt, et mul on kopsupõletik: parema kopsu ülaosas laiutas priske heledam laik. Kuna palavikku enam polnud, topiti posu tablette pihku ja lubati isolaatorist kasarmusse minna. See isolaator on ju nii jube koht, et kolmandal nädalal sõitnuks “katus minema” või läinud “kuulid kokku”. Valutavate kõrvade ning kopsulaigu pärast määrati nädalane kasarmureziim.

See tähendab, et istun kogu aeg kasarmus. Rivistused, õppused, tunnid pole minu jaoks. Vaid söömas käin koos rühmaga. Peale nädalast tablettide pugimist võetakse proovid ning ravi jätkub või lastakse mind nädalasele ravipuhkusele. Või koguni 2-nädalasele. Puhkusel oleku ajal makstakse söögiraha (60 kr/päev) peo peale.

Dilemma. “Slangida” või mitte? Linnaloal pole ammu käinud ning vabastuse tõttu niipea ei lastagi. Puhkus kuluks marjaks ära. Pealegi lõpetab I Patarei oma eksistentsi pikkade väliõppustega. Järgmisel nädalal peaksingi esmaspäevast reedeni metsas elama. Mitte ei taha sellise vesise ilmaga metsa minna. Samas pole mul vedanud. Side õppimise ajal ei määratud kordagi toimkonda ega kimbutanud haigused. Sain mõttetult tundides tukkuda. Algas aga täiesti võõras ning vajalik osa – tulejuhtumine –, kui jäin paugupealt eemale. Just praegu peaksin oma põhiametit õppima, mitte tõbisena vedelema. Aga öökene telgis kisuks palaviku taas üles ning viiks mind jälle isolaatorisse.

Noorteajal tehti varustuse kontrolli nõnda, et nimetatud riideeset tuli nii kaua üleval hoida kuni lubati alla lasta. Loomulikul surid käed ära. “Kuidas te ei jõua, teie oma käed!” irvitas veebel. Mu oma käed. Mu oma kopsud. Mu oma tervis. Õppused, see on ju mäng, sõjamäng. Aga tervis on reaalsus. Ja kurb reaalsus, kui käest ära läheb. Iga kopsuhäda korral vaevab mind mõte: “Ega ometi tuberkuloos?” ja lasen pildi teha. Vilets lugu kui ühe mängu pärast ägenenud kopsupõletik annab tiisikusele tõuke õide puhkemiseks. Suure “kopsuproovi” tõttu olen juba tabletikuuri läbi teinud, see teeb ettevaatlikuks. Ei, saagu enne kops korda, siis tegutsen edasi. Aga paar nädalat puhust peale tervenemist? Eksamite ajal ei hakka keegi tervise kosutamise peale mõtlema, ei kõlba ehk mulgi enne kulminatsiooni “tervisevetele” sõita.

32. Partha, õnnelikkudele ksatrijatele on niisugused sõjad
      nagu taevaväravate ootamatu vallapaiskumine.
33. Kui sa sellest seadmuslikust sõjast osa ei võta, siis
      teed pattu, hüljates oma seadmuse ja au,
34. ning sinust hakatakse kõnelema kui autust;
      kuulsale on aga autus hullem kui surm.
35. Suured sõjavankrivõitlejad arvavad, et sa jätsid
      lahinguvälja hirmust. Nad on sind kõrgelt hinnanud,
      nüüd aga hakkavad pidama tühiseks.
                                                                               Bhagavadgita

Ja-jah, “suured sõjavankrivõitlejad” võtsid juba esimesel kasarmureziimi päeval natist kinni ja katsusid metsa meelitada.

Noorteajal ja õppuri põlves ei astunud kordagi rivist välja, kuigi põhjust oleks olnud piisavalt. Sõdurirännak tõi taldade alla meeletud villid, igas vahepunktis lasin neist vett välja. Lisaks lömastas trampimine jalad ära, vasaku jala keskmised varbad on siiani tuimad. Said villid nii vanaks, et tuli vana nahk ära lõigata, kui seersandirännak tõi uusi kannatusi. Noor, alles roosa nahk oli nii õrn, et purunes kohe alguses. Soo läbimisel said jalad niiskeks, haudusid pehmeks; öö jooksul kõndisin sokid tallanaha sisse. Jõle! Nende kahe katsumuse järel olid tallad kui Kuupind: kraater kraatris kinni.

Ometi võtsin osa hommiku- ja õhtujooksudest, hambad ristis. Mingil väliõppusel külmetasin neerud ära – põis ei tahtnud enam pidada. Meegomäel magasime vedruvoodites nii õhukestel madratsitel, et jahedus kippus kallale. Kolm korda käisin öö jooksu vetsus, ometi pidin hommikuvõimlemistel jalgu ristis hoidma. Ei andnud alla, teenisin edasi.

Tühisemad asjad – peavalud, marrastused, muhud olen samuti oma teada jätnud. Aga “suured sõjavankrivõitlejad” seda ei tea. Ja kui teaksidki – mis sellest? Ütleb ju vanasõnagi, et heategu kirjutatakse liivale, pahategu paele.

Kaks nädalat isolaatorit, nädal kasarmureziimi ja paar nädalat ravipuhkust viib mind automaatselt “slangide” ridadesse. Toimkond toimkonna otsa, linnalubade taotlustel kiri “Ei pea vajalikuks!” ja kramplik vigade otsimine. Aga teha pole enam midagi, alustatud tee tuleb lõpuni käia.
 

      Nooremseersant Suitso 1.04.2001


P. S. Minu märkmikus on kirjas “Punnisk, Tiina 16.03.?”. Seepärast õnne soovisingi. Ega nii konfidentsiaalseid andmeid sobi pärida, samas ei vabasta mitte-teadmine kohustusest õnne soovida, lilli tuua jne. Kuigi lilli ju keegi ei söö!

Eelmine Avaleht
Järgmine