ZU 23-2
Kui ma näen sinu hirmsate kihvadega
suid, mis on kui aegade lõpu tuli, siis
kaotan meelemõistuse ega näe pääsu.
                                    Bhagavadgita
Viimaks ometi saab meid õhutõrjujateks nimetada. Esimest ja viimast korda tulistati “Sergeidest” ehtsa lahingmoonaga. Üks asi oli seda kaheraudset monstrumit vaadata ja teada laskekiirust, mürsu algkiirust (970 m/s), kaalu padrunil (440 g) ja mürsul (188 g), lennukaugust enne isehävimist (2400-3800 m). Aga näha tulistamist ning tunda lööklainet, vaadata prahvatusi märklaual. Kui kujutada veel ennast, suu ja silmad liiva täis, ühte ainukest kahurit ründamas, tekib küll nii abitu tunne. Poleks arvanudki, et meil nii võimsad relvad on.

Aga kõigest sellest kronoloogilises järjekorras, muidu hakkan segasena ühelt teemalt teisele hüplema.

Tagasitulek ravipuhkuselt väeossa tekitas minus esialgu kerge “slangipalaviku”. Ilm oli nii märg ja vastik, et ei tahtnud metsa mineku peale mõeldagi. Enesetunne läks üha halvemaks ning 3. korrusele jooksmisest tingitud hingeldamine näitas (vähemalt minu arvates), et füüsiliselt pole piisavalt kosunud.

Nõnda pakkisin esmaspäeval üsna vastumeelselt seljakotti. Ülejäänud asjad ajasid “kahuriseersandid” ja aspirant. Ja-jah, nüüd on igas rühmas aspirant, uus vahelüli seersantide ja kaadrikaitseväelaste vahel. Igatahes lõunaks saime asjad korda ning hakkasime ühes kolonnis Viivikonna karjääri sõitma. Maire kindlasti teab kus see asub: Tallinnast 200 km ida pool, Sillamäe külje all. Pole just pikk maa, kuid kahuritega ei tohi üle 50 km/h sõita. Nõnda võttis laagripaika jõudmine päris kaua aega. Magama saime alles öösel ühe paiku.

Koht oli autotulede ja taskulampide valgel mingi koletu mülgas. Porine tee paistis sügava kuristiku põhjas asuvat. Laagri püstitasime ühe järsaku servale. Puude asemel kasvasid inimesekõrgused männid ja õitsvad pajupõõsad. Alustaimestik puudus üldse. Väga veider ja salapärane paik.

Hommik on ikka õhtust targem, nii ka seekord. Teisipäevane karjäär meeldis rohkem kui esmaspäevane. Päevavalgel sai selgeks, et kahele poole teed olid kuhjatud kõrged voored aherainest. (95 kB) Laager asus ühe kõrgema mäe kõrval, lõuna pool laotus madala männikuga kaetud tasandik. Päike paistis, tuult polnud, linnud laulsid. Peaaegu idüll, mida ei suutnud rikkuda hommikujooks poris ega teadmine, et minule selles laagris mõistlikku tegevust ei leidu. Kahureist said lasta kõik, välja arvatud tulejuhid ja tagala.

Juba seadsid Soome ohvitserid mudellennukid (70 kB) valmis, kui selgus tobe fakt: rakised Kalasnikovide jaoks olid kaasas kõigest ühel rühmal. Eestis pole nii suurt polügooni, kus saaks õhumärke ehtsa moonaga lasta. Sestap kinnitatakse kahe toru vahele Kalasnikovi automaat. Laskemoon on odavam, aga laskmine ja sihtimine tõeliste mürskudega laskmisest ei erine. Aga, nagu öeldud, rakiseid ei olnud. Paar tundi päevitasime niisama, siis toodi varustus kohale ja hakati mäe otsast meeskondi laskma kutsuma.

Sektorite piirajatega tehti tabamine võimalikult raskeks: mööduvat lennukit oli aega lasta vaid 4 sekundit. Mudelid ise olid pooleteise meetri pikkused plastist peletised. Kere ei kartnud üldse tabamusi, kuulid jooksid lihtsalt läbi. Alla võis tuua vaid lask mootorisse või juhtimisseadmesse (umbes pea suurune ala). Enne lõunat lasti niisama keresid sõelapõhjaks, üks lennuk kukkus alla halva maandumise pärast. Rohkem mul laskmist imetleda ei lastud, saadeti tõkestajaks. Ega enam midagi vaadata polnudki: päike pimestas ning trasseerivaid kuule enam ei paistnud. Postil oli isegi huvitavam olla. Nägin ära hiiglaslikud Belassid ja ekskavaatori, mille kopa sees mahub püsti seisma. (86 kB) Üks selline mürakas istus kõrvuni enda kaevatud augus. Kohaliku raadiovõrgu kaudu elasin kaasa meie rühma edule, kes purustas esimese mootori. Muidu seisime tõkkepuu kõrval, seletasime autojuhtidele vene keeli, et edasi sõita ei maksa ning kandsime aeg-ajalt raadio teel olukorrast ette. Tagasi laagrisse läksime jala, sest veoauto ütles üles. Nõnda jäi nägemata järgmine meie rühma triumf köieveos, kus isegi kaadrikaitseväelased pikali lendasid.

Öö oli nii soe, et ahju ei tasunud kütta. Seega üks “tiksumiskoht” vähem. Öö jooksul istusin kõigest tunnikese laagri lähedal tee ääres. Hommik oli sama kena, võibolla isegi parem, sest vihmast porine maa hakkas juba tsemendi värvi, peensusastet, lenduvust jms. omandama. Kolmapäeval lasti diagonaalselt lähenevaid lennukeid, kuid mind saadeti juba hommikul tõkestajaks. Seekordne post oli absurdsemast absurdsem. Mõlemad teeharud viisid küll laskesektorisse, kuid lõppesid peagi ummikuga. Koht oli samasugune kui kuumaastik: kõrged aherainemäed mõlemal pool teed, üksikud puud rähast välja turritamas. Ummikteele sattus terve päeva jooksul vaid kaks autot. Üks läks oma suvilasse – “datsa” oli keset seda “ideaalmaastikku” postist saja meetri kaugusel. Teine ekipaaz sisaldas kahte kuperjanovi luurajat, kes otsisid meie laagrit. Saatsin nad tuldud teed tagasi, kuid poole tunni pärast olid nad taas postis. Saabusid nad laskeala poolt ummikteelt! Mingid rajaleidjad! Müstilisi asju juhtus enamgi. Sidet sain vaid ühe jaamaga, teised mind kuulsid, mina neid mitte. Nii sai alles õhtupoole teada, et veel kaks mudelit purustati. Üks sai kuuli mootorisse, teine juhtimissõlme.

Tõeline katastroof soomlastele. Eelmisel aastal tulid kahe lennukiga, mis kohe alla toodi. Nüüd oli kaasas kuus, kuid bilanss jäi endiselt kurvaks. Kaks said mootorisse ja kukkusid puruks, üks kukkus hooletu maandumise pärast tükkideks, üks purunes tabamuse tõttu juhtimissõlme, üks sai kerge tabamuse mootorisse ja kõigi kered tehti sõelapõhjaks. Ja üks lennuk maksab 20 000 kr.

Lõunaks olid kõik kahurimehed saanud tulistada, aega jäi üle. Mis teha vaba ajaga? Loomulikult ära sisustada, et rumalaid mõtteid ei tuleks. Mängisid siis peaaegu täiskasvanud mehed tihedas võsas sõjalis-sportlikku mängu “lipu röövimine”. Selleks tuli võssa peita lipp ja hakata vastase peidetud lippu otsima. Niisiis kaitse, rünnak ja hiilimine. Kõigil oli paguni külge seotud roheline lindikene. Selle konfiskeerimine vastase poolt tähendas mängust lahkumist. Loomulikult võitis meie rühm. Poole ööni vahetati elamusi. Kuidas keegi läks peibutusena vaenlase territooriumile, meelitas paar tüüpi enda kallale ja juhatas need varitsuse küüsi. Või püüdis vastane lippu haarata ja sattus kergeks saagiks. Igavesti põnev mäng, kahju et ilma jäin.

Neljapäeval lasti tõelise moonaga maasihtmärke. Asjasse puutumatud ning laskmise ootajad kamandati mäe otsa, kahurid jäid meist saja meetri kaugusele voore madalamasse ossa. Autokummidest laotud sihtmärgid jäid 400 ja 800 m kaugusele.

Kauaoodatud hetk rabas. Tulekeel lõi paari meetri kaugusele, lööklainet oli tunda isegi mäe otsas. Pauk polnud tühise Galil AR-i kile klähvimine, vaid sügav, südantpuperdav möire. Mitte ei tahaks sellise tapariista tule alla sattuda, mille tule kiirus võrdub kuulipilduja omaga, mürsud lendavad 3 km kaugusele ja kildmürsk tapab 10 m raadiuses. Valang ja sihtmärgi ning selle taga olevate puude peal praksatasid tulukesed. Kahur lõi nii tugevalt üles, et pikemad valangud vihisesid üle latvade isehävimiskaugusele.

Seda vägivallatsemist tulid vaatama ja filmima mingid kaameramehed “Aktuaalsest kaamerast”. Võibolla sattusin minagi kogemata kaadrisse. Ära mind loomulikult ei tunne, sest ekstra filmijate meeleheaks mökerdasime end maskeerimispulkade, pori ning tahmaga kokku. Kiivrile kinnitasime pajutudusid ning kuuseoksi.

Enne lõunat jõudsin paar tunnikest ka tõkestajana postil konutada. Ühed loodrid olid tee äärde magamisalused lahti rullinud ning põõnasid magusalt, relvad ja 125 000 kroonine raadiojaam PRC 730 vabalt saadaval. Vii või Emexisse. Kui keegi oleks teadmatusest tule alla sõitnud? Veelgi hullem, napilt peale posti vahetamist tuli meile külla kolonel Sireli.

Igatahes peale lõunat panime kola kokku ning algas odüsseia Tallinna poole. Kilomeetrid karjääris matsid meid nii paksu tolmu alla, et silmade pilgutamist saatis ka krigin. Taas tuli varustusega mässata ning öösel ühe paiku kasimatult magama minna. (84 kB) Laagris oli nii soe, et hambaid ja käsi ikka mõsin, nii et päris mudaseks linad ikka ei saanud.

Reede möödus dokumente ajades ning varustust hooldades. Kõige vastikum asi peale laagrist tulekut ongi varustuse hooldus. Kõik tahavad korraga ennast ja pesu pesta.

Igatahes on see laager läbi ja uus viimane divisjoni laager alles ees. “Slangipalavik” on möödas. Olen valmis kulmineeruma.
 

      Nooremseersant Suitso 28.04.2001
Eelmine Avaleht
Järgmine