Peldikukapral Suitso ja kadunud telgi saladus ehk kogu tõde “blokkimisest”
Ei, seekord pole kiri tavaline aruanne möödunud nädalast. Täna sünnib traktaat, kus võtan kokku oma suuremad äpardused ning toon ära “blokkimise” teoreetilised alused. Veel sajandeid hiljem toovad mustad lambad oma käkkide õigustamiseks tsitaate sellest paksust, mitmeköitelisest teosest.

Tegelikult nii hulluks olukord veel läinud pole. Lihtsalt hajameelne ning ebameeldiv aeg oli.

Esiteks määrati mind WC, viksimis- ja pesuruumi ülevaatajaks. See tähendab, et reamehed koristavad, mina kontrollin ja kannan olukorrast ülematele ette. Kandsin ette enda arvates puhastatud ruumidest, kuid tuli välja, et kabiinide seintel ilutsesid kirjad “DMB 2001”, “must dembel”, “oota jahihooaega, värdjas loom” jne. Seintel ja lagedel rippus koorunud värv, pissuaarides kolletasid kusihappe kristallid või katlakivi (ei saanud täpselt aru). Igatahes saatsin koristajad taas peale ning vaatasin nende mannetuid ponnistusi. Ei küürimispulber, poleerimispasta ega hari saanud pissuaare puhtaks. Pastakakiri seintel ei loovutanud ikka positsioone. Kandsin tõrksast mustusest ette, kuid ülem jäi vankumatuks – see kõik läheb puhtaks, vastasel juhul on tegemist käsu mittetäitmisega.

Egas midagi, ammutasin inspiratsiooni Kavala Antsu töödest-tegemistest ja võtsin karmid meetmed rakendusele. Kirjad lasin taskunoaga ära lõigata ja pottide küürimiseks tõin garaazist väävelhapet. Traatharja muretsesid reamehed ise. Kõik säras! Isegi kõntsane põrand sööbis happest laiguliseks.

Ise irvitasin, et nüüd võetakse mult torustiku kahjustamise eest “pulk” maha ja olengi peldikukapral valmis. Aga ülemad meie peldikus ei käi ja korrapidaja olin nädalavahetusel ise. Nõnda õnnestus kõik maha vaikida. Patarei loomulikult teadis, kuid ülespoole ei imbunud midagi läbi. Nädala tööpäevad möödusid metsas, nüüd hakkab tegu juba iganema.

Esmaspäeval sain oma halba enesetunnet sellega turgutada, et kontrollisin üle kogu meie rühma sidevarustuse ja asendasin halvad või katkised vahendid tervetega. Saime jumala uue kommutaatori ja boksikaabli! Samuti seadsime valmis kogu tulejuhtimisjao varustuse, et peale kevadpühi divisjoni laagrisse minna. Enesetunnet tõstis kuulujutt, et divisjonil pole seersantide palkade jaoks raha ning meid lastakse mais koju.

Teisipäev oli väga hariv. Riikliku püha tõttu kehtis pühapäevane päevaplaan. Seega kaks rivistust päevas. Teiselt puudus aga üks reamees minu jaost ning terve väeosa ootas tunnikese. Aega tehti parajaks rividrilliga. Isegi meid, seersante ei jäetud rahule. Divisjoni korrapidaja õpetas isiklikult reameeste piinamist. Tuleb nad tinasõduritena üles rivistada, mõõta vahekaugusi, õiendada asendi kallal, parandada rühti. Kui enam vigu ei leia, joosta paarkümmend sammu eemale ja hõigata: “Vabalt, rivitult, minu seljataha kolme kolonni!” Kogu protsessi korrata nõrkemiseni. Noori küll, palun väga! Aga oma kaaslasi, kellega samast katelokist söödud ning häda korral viimast asja jagatud? 

Kolmapäeval laadisime varustuse kahurite kõrvale veoauto kasti ning sõitsime Tapa lähistele harjutusele. Seekord imiteerisime tõelist sõda, autodelt tendid eemaldatud, paukpadrunid magasinis ning raadiosaatja pidevalt vastuvõtureziimis. Sõidu ajal meid siiski ei rünnatud.

Positsioonidel laadisime varustuse kärmelt maha ning rajasime põllult korjatud kivihunnikusse vaatlusposti. Lünga tõttu militaarhariduses vahtisin tuima näoga pealt, kuidas maskeerimisvõrk vaiadele upitati ning kivide vahele kinnitati. Tillukesse “koopasse” viidi kommutaator ning telefon ühenduse pidamiseks patarei tulejuhtimispunktiga. Kommutaator on välikeskjaam, kuhu tuleb boksikaabel. Boksikaabli teine ots on boksis, kuhu kinnitavad meeskondade sidemehed oma telefonikaablite otsad. Nii ei muutu kommutaatori ümbrus PC-pusaks. On ainult üks kaabel. Pusa asub mõnekümne meetri kaugusel.

Side loodud, läksid mõned tulejuhid autot maskeerima ja tunnimehele telefoni vedama. Sai seegi töö otsa, istusime niisama keset lagedat välja ning külmetasime vinge tuule käes. Mõtlesime siis, et kohendame vaatlusposti, paneme maskeerimisvõrgu alla telkmantlid. Vaevalt saime end demaskeerida, kui algas rünnak. Mingi AN-2 pikeeris positsioonide kohal. Siblisime nagu kalad võrgus, et lennuki suunda ja tegevust meeskondadele ja patareile vahendada. Julge piloot oli; vahel lendas maast vaid mõne meetri kõrgusel.

Peale rünnakut tegime oma elamise uuesti korda, kuid tegevust enam ei pakutud. Alles õhtul lubati telk üles panna ning vahetustega magamas käia. Õigupoolest magasid vaid II Patareist pärit vaatleja ning õhutõrjes võhiklik leitnant (see ei teinud kogu laagri ajal midagi mõistlikku). Öösel algas eemaldumine. Kiiresti võtsime üles ning tirisime tee äärde kogu varustuse. Kui rühm positsioonidelt lahkus, viskasime kola autodele ning sõitsime tukkudes (kaasa arvatud autojuhid) uude kohta. Tee peal pidi meid varitsema Staabi- ja tagalakompanii, kuid nad lasid meid puutumatult mööda.

Uues kohas valisime vaatluspostiks mingi kuivanud maanteekraavi. Lihtne ja mugav oli pajud võlviks painutada, telkmantlid ning maskeerimisvõrgu peale visata ja nurgad vaiadega maa külge kinnitada. Päikesetõusuks olime omadega taas valmis. Siis aga märkasime telgi puudumist. Veoautos seda polnud, üle porte nii raske asi juba ei kuku, olgu tee nii auklik kui tahes. Seega jäi eelmisesse kohta.

Tegevust seekord ei pakutud. Mõned korrad käisime dessanditõrjet harjutamas, mis minu jaoks tähendas kaasasõitu, raadiojaam ranitsana seljas. Niisiis kompensatsioon magmata öö eest oli igav päev. Telk toodi ära, aga üles panna ei saanud, sest puudusid nurgavaiad. “Oh mehed, mehed,” ütles selle kohta rühmaülema kohusetäitja. Mingid orgid pandi nurkadesse ja kõik said umbes neli tundi magada.

Reedel sõitsime Tapa lennuvälja kaitsele. Seekord oli “olukord peal”. Teel ründas meid pidevalt AN-2, kelle eest tuli kibekiiresti kraavi pageda ning olukorrast raadio teel ette kanda.

Jälle valisime sobiva koha ning tegime sinna onnikese. Et asusime otse lennuraja kõrval, helistasime üsna tihti patareisse ja küsisime lennukite kuuluvuse üle. Öösel ootasime STK rünnakut, sestap täiendasime moonatagavara ja mineerisime lõhkepakettidega seljataguse. Nood nurjatud ründasid ainult omasuguseid loodreid – tagalarühma –, kes telkidest ninagi välja ei viitsinud pista, vaid tulistasid telgi ääre alt umbropsu õhku.

Nõnda see kardetud divisjoni laager mööduski. Raske ja põnev esimene päev, lodev neljapäev ning pettumust valmistav reede. (86 kB) Laupäeval peeti juba kõnesid, omistati auastmeid ning sõideti väeossa, kus kasiti ennast ja isiklikku varustust. Kahurid ja muu rühma padajänn ootab esmaspäeva.

Mida mina siis sain. Esiteks õppisin tegevuse käigus tulejuhtumist. Teiseks sain teada, et lõokesed hakkavad laulma juba peale südaööd. Kolmandaks sain magada lageda taeva all ilma magamiskotita. Neljandaks õppisin varustust senisest terasemalt silmas pidama. Päris mööda külgi maha ei voolanud. Aga vastu pükse antakse selle laagri eest kindlasti. On ju tulejuhid ülematega samas telgis ning pisemadki vead (telgi kadumisest rääkimata) pannakse kõrva taha.

Kardetud määramine rühmavanema kohusetäitjaks jäi ära, sest selle koha peale sai aspirant. Rühmavanem ise asendas rühmaülemat, kes unise näoga ringi tuias. Midagi kindlat tuleviku kohta ei oska keegi öelda. On ainult kuulujutud raha puudusest, uuest patareist, STK-st (neil pole seersante). Ainult Tapale saatmiseni pole kellegi fantaasia küündinud. Igatahes järgmise nädala keskel lähevad reamehed minema ja ülejärgmisel tulevad uued. Eks siis kirjutan jälle.
 

      Nooremseersant Suitso 6.05.2001


P. S. Ka teie võiksite mõnikord kirjutada, peale ravipuhkuselt tulekut pole midagi TÜMRI-st saadetud.

Eelmine Avaleht
Järgmine