Reservi minemisest
Kuigi laborit külastades mainisin ära reameeste lahkumise, on teema piisavalt huvitav, et sellest pikemalt kirjutada.

Sai teenistuse selgroog murtud, hakkasid ajateenijad kalendritesse ning märkmikutesse “reservomeetreid” kriipsutama. Tihti pandi pead kokku ning arvutati pingsalt, et mitu päeva veel jäänud on. Tulemused ei langenud enamasti ühte, sest mitmesugused kuulujutud lühendasid teenistust. Nii, selles etapis oli I Patarei veel võitlusvõimeline. Ainsaks korrarikkumiseks oli seinte ja voodipõhjade sodimine.

Kaos sai alguse enne divisjoni laagrisse minekut ette loetud käskkirjast. Seal said kõik teada oma reservi mineku kuupäeva ning hakkasid käituma vastavalt, hoolimata korduvatest meeldetulekutest, et “dembleid” pole olemas. “Dembel” on koer. Ei aidanud isegi “Dembli kartsaga” hirmutamine; koerakuudi ümber ehitati mingi tara.

Laager kannatati ära ning õige mahtra läks lahti alles käesoleva nädala esmaspäeval. Näost säravad lahkujad kriipsutasid läbi viimase päeva ning andsid ülevoolavast õnnest märku elajaliku röögatusega “MINA!” õhtusel loendusel. Kadetsevad kaasvõitlejad ei jätnud loomulikult sellist ülbust karistamata. Kusagilt kougiti välja või improviseeriti jooksvalt reservi saatmise kombed. Kohe kindlalt tuli lahkuja mundrilt maha rebida pagunid, kärisegu või riie. Samuti polnud pääsu pasteerimisest, tehti seda hambapasta, viksi või raseerimisvahuga. Fantaasiarikkamad kiusajad võtsid mõnel voodil isegi vedrud lahti.

Eks see trall rohkem pioneerilaagrit meenutas. Samuti tuli välja Eesti sõjaväe inimsõbralikkus ja dedovtsina puudumine. Kogu tembutamine jäi ju nalja tasemele. Kui õpetasin seersante “Moosest” tegema, kuulati mind küll ära, aga kellelegi veekruusi kõhule ega põlevat ajalehepaberit varvaste vahele ei organiseeritud. Olete midagi kuulnud “dembli rongist”? Üks venelane rääkis, et “demblid” istuvad voodile, linadest kardinad madratsi serva alla topitud ning noored loksutavad nari. Ülejäänud seisavad kõrval ja lehvitavad “dembli rongiga” reservi minejatele. On veel palju traditsioonilisi Vene sõjaväe kombeid. Aga siin ei rakendanud neid keegi, mitte keegi.

Igatahes minekuärevust jätkus kolmeks päevaks, sest poolteistsadat korraga minema lasta polegi nii lihtne. Hommikul tõmbasid lahkujad erariided selga, käisid korratu karjana söömas, jõlkusid rivistusele ja hakkasid omi asju ajama. Kõigepealt vinnasid nad kogu varustuse tagasi riidelattu. Puuduvad asjad varastati kuivatusruumist või müüdi-osteti-vahetati kohalikul mustal turul. Paljud oleksid soovinud üht-teist vajalikku endale hoida, kuid paberimajandus oli armutu. Asjad tagastatud, kollasid “demblid” territooriumi mitu korda läbi, et koguda mitmesuguste ametimeeste allkirju. Kui Ülikoolist saab välja raamatukogu ning ühika tõendiga, et võlglane ei ole, siis siin läheb pool päeva ära.

Ja ongi kõik. Kuidagi vaikselt ning märkamatult hajusid rühmakaaslased ära. Mõni katsus oma rõõmu võõra kadedusega sel viisil utsitada, et päris seersantide reservi mineku aega või et ega kahetse seersandiks hakkamist. Hm, selle otsustasin ju varem ära ning masendus pikemast teenistusajast rabas talve lõpul. Reameeste lahkumine tekitas pigem hämmingut: kell kukub ju alles augustis, miks mõned erariides on?
 

       N-srs Suitso  13.05.2001
Eelmine Avaleht
Järgmine