Uus noorteaeg
Enne “värske liha” tulekut teisipäeval ja kolmapäeval anti lühike hingetõmbeaeg. Lükkasime seersantide toa kappidest kokku (85 kB) ning andusime jäägitule laiskusele. Otsisin väeosa müüri ääres vaikse paigakese ning võtsin “Dhammapadat” lugedes päikest, ihu lumivalge ja võililletolm tanksaabastel. Söökla juhataja pidi hulluks minema, sest igaüks läks sööma just siis kui vajadust tundis. Nõnda, ilma reameesteta pole sõjaväes viga ollagi!

Vastu õhtut kutsuti meid viimaks kokku ning jagati mitmele poole laiali. Kes pidi Staabi- ja tagalakompaniisse, kes tagala-, kes tulejuhtimisrühma minema. Mina olen nüüd I patarei tulejuhtimisrühma II jao seersant.

Teisipäeval ootasime kannatamatult oma uusi alluvaid. Ametikohad ning marsruut pandi juba aegsasti paika. Alguses ankeedi täitmine, siis meditsiin ja komisjon (minu post), varustuse väljastamine, varustuse kappi ladumine, voodi tegemine ning vahepeal lõunasöök. Enne lepiti kokku, et armu ei anta, iga veakese eest pumbad. Põhiline demoraliseeriv faktor pidi olema vali, kuulmekilesid purustav hääl. Valitud taktika kandis head vilja: seersantide kadalipust läbi käinud uued “kuked” peitsid oma ego sügavale hingesoppi.

Kolmapäeval tuli teine sats. Samal ajal kui neid varustati, said eelmise päeva omad nõrkemiseni voodeid teha, kappe korrastada ja rivi harjutada. Üks naljavend küsis enne, et kas esimene sisseelamisnädal on kergem. Tsiteerisin talle Orwelli, et sõda on rahu, vabadus orjus ning teadmatus jõud.

Kontingenti ei saa eelmise patareiga võrrelda. Vaid pooltel on keskharidus, teistel 9, 8 või isegi 7 klassi. Õnneks on enamus pärit Läänemaalt, vähem tuli Ida-Virumaalt. Ankeete lapates kippus kaastunne võimust võtma: kellel vanemad töötud, kellel ema surnud, kes ei tea oma isast midagi, kes kaalub vaid 55 kg… Õnnetud. Kui see viletsus ainult tigeduseks ühiskonna vastu ei muutuks. Mõni ongi juba tingimisi karistatud. Lisaks on meile saadetud minust vanemad kodanikud, kes senini kahe silma vahele jäänud. Isegi üks 27-aastane pereisa võeti viimasel minutil kinni. Vennad Strugatskid ütlesid raamatus “Asustatud saar”, et pole vaja oma südametunnistust poputada, vaja on seada teda sagedamini uue tegelikkuse tolmuse tõmbetuule kätte, kartmata, et talle ilmuvad plekid ja karm koorik. Kui appi võtta veel ideaalse mehe kirjeldus: mees peab olema otsustusvõimetu, aga kuri (õe kursusekaaslaste vaimuvälgatus) saamegi laitmatu allohvitseri.

Neljapäeva hommikul jagati reamehed rühmadesse, seati pikkuse järgi jagudesse ning anti loetud minutid uude kohta kolimiseks. Kasarm on nüüd nõnda jagatud, et vasakul (rohelised tekid) on tulejuhid, keskel “lennuväli” ja paremal pool (punased tekid) I rühm, kellest peale noorteaega formeeritakse tagalarühm. Uksest kahel pool on aspirantide ja seersantide toad. Peale kolimist läksid mõned meist reameestega rivi tegema, mina jäin mingeid dokumente täitma. Pole ju mõtet kuuekesi 28 peale röökida. Essee kirjutamise üle valvasid aspirandid. Nii polnud koormus eriti suur, jätkus isegi aega imetleda sooja kevadvihma, mis raske kangana õrnalt haljendava maa peale laskus. Vanasti uskusid inimesed, et maa on emane ja taevas isane. Seda, et taevas vihmaga maa viljastab oleks minagi tol päeval võinud uskuda.

Reedel läksime kõik koos üldfüüsilist testi tegema. Loomulikult said reamehed haledalt lüüa, kui jätta kõrvale mõned erandid. Enamusele jäi 40 kätekõverdust ületamatuks piiriks ja jooksuraja kõrvale potsatas soldateid nagu loogu. Medvennad aina silkasid ühe juurest teise manu. Samas ei saa oma füüsilise vormiga eriti kiidelda. Kahe minuti jooksul vaid 78 kätekõverdust ning 70 kõhulihaste harjutust. Eriti nigel oli vastupidavust näitav 2 miili jooks: 16. 22. Kas tõesti pole veel kopsupõletikust päris ära kosunud? Pärastlõunasest tegevusest pole mõtet rääkida, vaid rivi, tervitamised ning rivistuste korra tutvustamine.

Hoopis nutusem ning aktuaalsem on seersantide palga ja tuleviku küsimus. Neljapäeval saime teada, et kolme lisakuu eest antakse palka 700-1000 krooni… Aga enne Meegomäele saatmist lubati kuni 2000 kroonist palka, igatahes neljakohaline pidi see summa raudkindlalt tulema. Peale pagunite kättejagamist korraldatud pidulikul lõunasöögil loeti meile sõnad peale: “Kolme lisakuu eest hakkate saama palka 1200 krooni, pidage meeles, et see tuleb teil ka välja teenida!” Tühja sest rahast, nii või teisiti olen vabatahtlikuna sõjaväes. Meegomäele ei läinud ma karjääri ega raha pärast. Vihastab katteta lubaduste andmine.

Veelgi kurvem on Staabi- ja tagalakompaniisse saadetud semude saatus. Mingit õppetööd ei toimu, istuvad pidevalt toimkonnas. STK sai paugupealt uue tähenduse: seersandid toimkonnas. Isegi linnaload tõmmati neil 24-tunnisteks. “Toimkonna liha,” nagu nad ise oma staatust kirjeldavad. Selles suhtes mul isegi vedas. Nimelt kutsus uus patareiülem mu enda juurde ning päris: “Suitso, kas te tahate noori õpetama hakata?” “Kas on siis võimalik, et ei hakka?” “Jah.” “Ja mis on siis alternatiiviks?” “Staabi- ja tagalakompanii.” “Ei! Pigem juba noored!”

Eelmise patarei lahkumise järel pidime staabiülema nimele kirjutama essee erialaväljaõppe kohta. Halbade uudiste tõttu kirjutati kohe uued arvamused või lisati mürgine postscriptum. Mina lugesin selle üldrahvaliku vingumise saatel Eesti Ekspressi ning komistasin koomiksi otsa, mis sobis kui rusikas silmaauku. (39 kB) Kleepisime pildi paberile, kirjutasime pealkirjaks “Tagasiside” ja kirjutasime kõik alla. Ise irvitasime, et nüüd teatatakse peastaapi mässust või viiakse relvad korruselt ära. Eks esmaspäeval tuleb mingi nendepoolne epistel.

Muidu pole väga vigagi. Linnaloale saab endistviisi üle nädala, kuu lõpus peaks puhkusele lastama. Kui lastakse, sest taotlusse kirjutasin põhjuseks, et mu isamaa on minu arm ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu õitsev Eestimaa.
 

     Mässaja Suitso  19.05.2001


P.S. Mulle saab nüüd helistada ning sõnumeid saata. Võtan mobiiltelefoni sõjaväkke kaasa.

Eelmine Avaleht
Järgmine