Tagasi teenistuses
Mis jama te mulle ajasite puhkuse alguses, et olite just kirja posti pannud? Tulin õhinal tagasi, et kahe nädala kirjavahetus läbi lugeda. Tutkit! 20 pumpa katteta lubaduse eest!

Üks katteta lubadus siluti ära. Hakkame kolme viimase kuu eest 800 kr palka saama, tagasiulatuvalt. Asi seegi. Kahjurõõm pidada kõige meeldivam olema, seepärast kilkan teilegi, et reservi kedagi varem ei lasta. Paarimees jääb ka siia, hii-hii, ainult kaks nädalat puhkust saab. Kahjuks teeb ta seda näljanädala ajal. Päris õnnetu ma ka ei ole, sest terroriseerimisest ning tuimast rividrillist siiski pääsesin. Siin oli vist päris korralik mahtra, sest reamehed kirjutasid oma iganädalases essees, et kõige toredam oli “mõnede seersantide” linnaloale minek. Oleme vist paarimehega “hea võmm ja kuri võmm” mingis tobedas Ameerika löömafilmis.

Tegelikult mõjuvad sellised puhkused laastavalt. Piina tekitab nii harjunud miljööst väljarebimine kui ka tagasitulek. Oleks Gautama tõelise ksatrijana sõjaväes teeninud, sõnastanuks ta oma õpetuse hoopis teisiti: “Sõjaväes teenimine põhjustab kannatusi. Kannatusi põhjustab puhkusejanu. Puhkusejanu vaibumisel kaovad kannatused. Kannatuste vaibumisel tekib võimatu soov üleajateenijaks jääda.”

Loodan, et selleks korraks on tagasitulekupiinad vaibunud. Lugesin teatud raamatukese 12. peatükki lõik-lõigult, sõna-sõnalt… Hoidsin vahel pead kinni, silmad suletud ja hambad risti. “Võõrutusnähud” võinuks leebemad olla, kuid juba reede õhtul pandi mind toimkonda. Asjad kippusid hinge matma, nuta või naera.

Õppetöö graafik on tihe, kogu raskus lasub aspirantide ja seersantide õlul. Elik nagu reamehed iganädalases essees ausalt kirjutasid: “… kuid närvidele käis Veebel Maibergi tegevus, sellajal, kui meie liivas roomasime, oli tema see, kes kõige rohkem karjus ja mölises, hiljem ta tegevusest osa ei võtnud ja lihtsalt magas puu najal.”

Kolmapäeval käisime relvi sisse laskmas. Meie summisime need 9 kuuli niisama 100 m kauguselt lamades märklehte. Ei tea, kas paduvihma, paksude riiete või lombis lebamise pärast, kuid üks kuul lendas valgesse alasse, teised hajusid ühtlaselt 10, 9, 8 ja 7 piirkonda. Täpset silmade arvu ei mäleta. Reamehed kruttisid iga kolme lasu järel sihikuid ka. Enne lõunat tegime kuiva trenni, jälgisime tegevust lasketiirus ja vastutasime valvemeeskonna tegutsemise eest. Peale kuivlõunat (reamehed keetsid usinalt suppi, meie pugisime kõike kuivalt – niigi oli kõik liiga märg) algas jao liikumisviiside harjutamine. Mina andsin käemärkidega korraldusi – ahelikku, ringkaitsesse, kolonni, noolepeasse jne. – ja teised kontrollisid tegevust. Ega ma poleks metsas saanud üksinda tervel üksusel silma peal hoida ka. Vahepeal harjutasime ka dubleerimist (“moskva telefon”), mitmeid häireid (gaas, miinipilduja tuli, õhuhäire) ning positsioonide välkkiiret leidmist. Õhtuks olid relvad ja riided jube kõntsased. Õnneks kandsin vihmaülikonda.

Neljapäev nii vihmane polnud, kuid tunni teema tegi kõik kuhjaga tagasi. Üksikvõitleja liikumisviisid: jooksmine, kõndimine, hiilimine, käpuli kõndimine, kõrgroomamine, madalroomamine, söösthüpped.

Algul näitasime ise ette, hiljem tegid nad järgi ning peale kuivlõunat algas drill, mis ihu ikka väga ligedaks tegi. Õrn vihmasadu väljast, higi seestpoolt ning vahel veekindel vihmaülikond. Lisaks aelemisele tuli kordamisele ka eelmise päeva materjal. Õhtul vaatasid reamehed meid kadedalt ning nentisid nukralt, et on hea olla seersant küll, särk pole higine ega midagi. Tegelikult me härrasid ei mänginud. Kui oli ikka vaja midagi ette näidata, siis armu endale ei andnud. Minugi automaat oli seestpoolt liivapaberi moodi, hulk aega õhtul kraapisin teist.

Reede pidi andma praktilise sissejuhatuse orienteerumisse. Rühm jagati kaheks ning nood käisid vaheldumisi rajal ja kaugusi mõõtmas. Mina rääkisin kaardi mõõtkavast, tuhandikest, kauguste mõõtmisest sammupaaridega, “kahurimehe kolmnurgast” (objekti suurus tuhandikes = objekti suurus meetrites / kaugus kilomeetrites). Praktilise küljega said hakkama, korrutamine-jagamine jäi paljudele ületamatuks. Ükskõik, orienteerumisel nad jänni ei jää.

Laupäevast pole midagi rääkida. Oleksin tahtnud enne pühapäeva pesu ära pesta, järgmise nädala koolituskaardid valmis teha ning vabastada end maisest kõntsast, et tõelise jesuiidina pühapäeva pühitseda. Aga toimkond vajas tegemist, närvid põletamist ning hallid juuksed tahtsid kasvada.

Järgmisel nädalal läheme välja kolmeks ööks. Mis seal Paldiski ümbruses juhtuma hakkab, on esialgu meie eest varjus. Eks see ole vist analoogne meie esimese metsanädalaga. Õpetame veoauto (88 kB) maskeerimist, telgi püstitamist jms. Eks ma järgmisel nädalavahetusel kirjeldan toimunut.
 

       N-srs Suitso  17.06.2001


P. S. Kuidas nimetatakse neid kirju, mida “dembliks” mineku puhul uutele “kukkedele” õpetuseks kirjutatakse WC kabiini seinale või voodi alla? Kas “dembloloog” kõlbab? “Reservoloog”? Igatahes sisustan vaba aega sellega, et hakkan antud ala eriteadlaseks ning folkloorikogujaks. Väga põnevad killud on. Edaspidi pikemalt.
 

       IS


“Reservograaf”?

Eelmine Avaleht
Järgmine