H2O
Bioloogina valisin oma eriala nagu Tiiger: botaanikuks mitte, sest taimi on liiga palju; “insektivooriks” mitte, sest ei taha öösel valge linaga metsas varjuteatrit teha; mükoloogiks mitte, sest seentel-samblikel on jubedad ladinakeelsed nimed jne. Viimaks jäi alles labor. Põhiliseks trumbiks kujunes väliprakside (s.o. sääskede) puudumine. Aga nüüd olen tagasi esimesel kursusel.

Selle nädala metsalaager meenutas kangesti Soomaad. Maasse kaevatud auk imbus mõne minutiga vett täis, märg õhk värvis kaugemad puud siniseks. Selline kena kohakene sobib ideaalselt putukatele. Sääsepirin muutus kolme ööga nii loomulikuks, et terve laupäev tundus kasarm neid täis olevat. Kõrges mahlases õitsvas rohus varitsesid meid ka puugid; minust sikutati kaks tükki välja. Entsefaliidi vastu olen vaktsineeritud, borelioosi ehk ei jää.

Laagris mässisime end silmini sisse, isegi söömise ajaks ei võetud kindaid käest. Targu ostsin sääsetõrjet kaasa, reamehed olid aga püsti hädas. Vihmastel päevadel polnud paksu riietust nii raske taluda; tuli aga päike välja, tahtnuks pisutki õhku. Tegelikult on hea olla seersant: roomasid, kaevasid, püstitasid, maskeerisid jne. eelkõige reamehed.

Võrreldes meie noorteajaga, kulges elu rahulikumalt. Öiste häirete kartuses heitsin metsa alla magama. Matt külje alla, magamiskott peale ning telkmantel kõige otsa. Kahjurõõmsalt kuulasin sääskede fanaatilist pininat, teades et nad telkmantlist läbi ei pääse. Öise udu pärast ei tasunud samuti muretseda. Jalad haudusid kummikutes muidugi ära ning külje alla torgatud “tuletõrjekoer Nublu” kippus ribidele liiga tegema. Vaat sellised meetmed võtsin tarvitusele, et häire korral kiiresti positsioonile pääseda. Aga häired toimusid kõigest 23-ni Tegelikult oli mõnus laiutada, isegi kasarmus pole nii palju vaba ruumi kui metsa all.

Hügieen valmistas tõsiseid probleeme. Vee ja sooja poolest oleks võinud suisa dussi võtta, kuid aeg ning putukad töötasid meie vastu. Hammaste heaks ohverdasin iga päev paar ml verd ja korra nädalas 7 ml verd jalgade jaoks. Kusjuures sellega andsin halba eeskuju alluvatele, kes laagri jooksul paar kuupmeetrit vett läbi käristasid. Nii kanged puhtusearmastajad teenivad uues patareis.

Ettevalmistused laagriks algasid juba esmaspäeval. Rühmadele jagati varustus kätte, saime isegi head suured Rootsi telgid! Samuti vahetati purunenud varustust. Eks see üks närviline siblimine oli. Närvilist tõmblemist jagus ka teisipäeva hommikusse.

Välja sõitsime paduvihmas. Kuus kilomeetrit enne laagripaika pidasime kinni ning astusime jala edasi. Tee peal nägin ära Madise kiriku. Pidada vaatamisväärsus olema, müürist voolab vett. Eriti palju joosta ei saanud, sest reamehed kippusid seljakottide all kokku varisema ning relvad maad mööda lohisema.

Laagriplats rabas oma vesisusega. Aga plaani vastu ei saa. Peletasime sisalikud ning konnad minema ja alustasime tundidega. Näitasime telgi püstitamist – reamehed panid jagude telgid üles. Maskeerisime näidistelgi – teised maskeeriti ära. Minu tund oli auto maskeerimisest, seda tegime terve rühmaga koos. Õhtupoole näitasime positsioonid kätte, õppisime tunnussõnad, lahingtunnused, lähikaitsepositsiooni käsud jms. pähe, harjutasime paar korda ning pugesime põhku.

Laager oli selles suhtes veider, et kehtis tavaline päevaplaan. 6.00 üles, hommikuvõimlemine, söögiajad, õhtune loendus ning öörahu 22.00. Kolmapäeval ei osanud kuidagi seisukohta võtta, kui hommikuvõimlemisele kamandati.

Nagu juba ütlesin, ei kõlvanud laager oma niiskuse ja sääskede tõttu õppetööks. Sestap viidi meid veoautoga Kloogale. Sama koht, kus toimus I laskelaager ning “Kuldmürsk”. Aga külm ei kangestanud käsi, lumememmed olid ammu põhjamaale lennanud. Kuiv liiv, männid. Tee sinna oli omaette atraktsioon. “Tivoli tuur” loksutas, väntsutas ja raputas mõnel mehel suisa mao välja. Metsatee oli nii künklik ja mudane, et võimas veoauto kepsles kitsekesena. Erilist silmarõõmu pakkus meile järgnenud auto. Kord viskus kõigi kuue rattaga maast lahti, et siis poripilve klaasideni pihustades tagasi prantsatada. Terve tee oli masinat täis. Selge rõõm.

Hommikupoolikul õpetasime granaadiheidet kaevikust, lamades ning põlvelt. Käsklused selged ning kuiv trenn tehtud, algas “kõva” etapp: plahvatava sütikuga õppegranaadi heitmine. Suhteliselt ohutu asi, vaid sütik teeb pauku, kest on lõhkeainest tühjaks õõnestatud ning läbi puuritud. Heideti paarikaupa, alul liikus lahingpaar söösthüpetega positsioonile ja heitis. Kogu tegevus käis kindlate reeglite järgi, millest põhiline seisnes oma kaaslase katmises. Sel ajal kui üks midagi tähelepanu segavat tegi, pidi teine tulistama. Minagi sain seal suu soojaks ning käe valgeks.

Pärastlõunal tegime porisel laskeväljal liikumisviiside drilli. Jälle need roomamised, käemärgid, häälekett jne. Mehed ja relvad ei paistnud pärast pori alt väljagi. Mõni unustas oma relva koguni metsa alla, pärast käis madalroomates järel. Õhtupoole vedasime köit (meie kaotasime), harjutasime positsioonidele jooksmist ning peale õhtust rivistust heitsime magama.

Neljapäeval sõitsime taas Kloogale. Seekord kaevasid nad kaevikut. Põhimõtteliselt oleks pidanud õhtuks valmima seistes laskmise kaevik. Liivase pinnase (küll tänapäeva noortel on hea põli, meie raiusime paekive) tõttu võinuks nad sellega hakkama saada, kuid juba põlvelt laskmise pessa imbus vesi sisse. “Seerud” tegid lõkke maha ja kuivatasid sokke, röökides aeg-ajalt üle õla, et kui poole tunni pärast nabani maa all ei ole, harjutame miinipilduja tuld. Mingid augud igatahes valmis said. Õhtul, õigemini öösel õpetasime öiseid hääli. Mina seisin koos vbl Maibergiga publikust 200 m kaugusel ja ragistasin oksi, raiusin puid, andsin käsklusi ja korra tulistasin isegi Makarovist. Peale häiritud und läksime taas magama, kuigi enne olime plaanist lugenud, et väga vara hommikul tuleb kiirrännak.

Ajasime imestunud reamehed veoautodele, tegime jänesehaake ning jalastusime. Seekordne rännak “võttis keti maha”. Kohe alguses katkestasid kaks, ühe varustus jagati laiali ning mõned oksendasid teepervel. Ikkagi kaotasime! Mind jalutuskäik eriti ei morjendanud. Võimsast udust ilmusid aeglaselt kaunid maastikud. Metsast läbi rühkides tundsin siirast heameelt taimede (väheste taimede) üle, kelle nime veel mäletan. Vaheldust pakkus mööda raudteed jooksmine.

Reede hommikul pakkisime kõik kokku, lugesime üle ning sõitsime tagasi ÕTD. Siin viilisin end rühmaga tegelemisest ära. Kui nemad varustust hooldasid, pesin mina ennast ja pesu. Õigesti tegin, sest laupäeval poleks aega leidnud. Jaanilaupäeval puhastasime 4 (loe ja imesta: neli) tundi relvi. Teised “seerud” on linnaloal, rühma kamandame vaid kahekesi, kusjuures teine astub toimkonda. Mitte pole enda jaoks aega.

Sellise kibekiiruse juures tundus jaanipäeva tähistamine aja raiskamisena. Aga poistel oli vaja lõket, vägikaikavedu, kotijooksu, kitarritinistamist. Arvatavasti tõusis neil meeleolu. Minu jaoks pole aga “riike, mida ümber jaotada; pole võite ega viike, pole miskit kaotada”. Pühi ma ei tähista. Pigem läinuks 22.00 magama, selle asemel et “sõnajala õit” (ajalehtedest tuust) otsida.

Metsas kippus varustus maha ununema. Seetõttu tegin ma veebli käsul “moedemonstratsiooni”. Nii vastik oli sellist mõttetut kiusu ajada. Veidrad kostüümid ajasid küll naerma, kuid vähest vaba aega ei tahaks lolluste peale raisata. Esimene rühm harjutas positsioonide võtmist staadionil. Oli samuti nalja tegemine, kuid samas tuleval nädalal vajalik. Mehed õppisid mängides.

Järgmisel nädalal läheme kaitselahingusse. Esimene metsanädal oli täpselt sarnane meie noorteaja omaga. Küllap on järgmise nädala kava kah standardne.
 

       N-srs Suitso 24.06.2001


P. S. Võidupühal anti paguneid, raha, kiituskirju, dekoratiivtaldrikuid ja väeosa embleemiga kruuse. Mina sain viimase. Hea teenistuse eest ja puha.
 

       IS
Eelmine Avaleht
Järgmine