Ergav kõrbepäike
Ainult telekast on põnev vaadata sõda kõrbes. Kõrgtehnoloogiline Lahesõda pole vahest nii huvitav kui tankisoomusel mune praadivad Rommeli sõdurid. Palju sangarlikku on selles lõõskavas, pimestavas lagendikus. Aga vantsida ise janusena üle luidete, seljakott ainsaks varjuks õgiva sulismao eest. Õudne ja ootamatu on nii loomuliku asja nagu vee puudumine. Apokalüptilist pilti täiendab massihävitusrelva eest kaitstud rongkäik, gaasimaskid peas ja telkmantel ümber mässitud. Tuleviku Maa: vett ei ole, õhku ei ole, olelusvõitlus on muutunud hüsteeriliseks võitluseks olemise pikendamise nimel. Meid lohutas vähemalt teadmine, et nädalavahetuseks viiakse kasarmusse.

Tegelikult on õppusel olekul omad võlud. Näiteks ei lööda metsas kedagi toimkonda. Mul pole sel nädalal üldse vedanud. Enne minekut esmaspäeva õhtul määrati patarei korrapidajaks. Jube kiire ja närviline tõmblemine. Vaevu jõudsin enne väljasõitu veoautole. Tulime tagasi: jälle patarei korrapidaja. Need relvad, mis välja kirjutasin, tuli uuesti sisse kirjutada. Vähemalt oli öösel piisavalt aega relva puhastada ning pesu pesta. Tegelikult võtsin kaasvõitleja toimkonna enda kanda, et ta saaks oma lapse sünnipäevale minna. Lihtsalt olen nii hea. Aga täna õhtul algab uus korrapidajaks olemine: kolmas sellel nädalal. Pole varem midagi taolist juhtunud! Nii et kasarmus on rutiinne. Põhiline elu keeb õppusel.

Esmaspäeva õhtul sõitsime välja. Kuus km enne laagriplatsi jätkasime rännakut jala. Ööd on veel valged, jahedus leevendas raske koti ja kiire tempo piinasid. Sellest hoolimata kippusid mõned reamehed otsi andma. Lõpetasime siiski täies koosseisus ning esimestena. Aastaajad muudavad ikka tohutult; Pahkla raketibaasis möödus meie endi I metsanädal ning kaitselahing, kuid mina ei tundnud paika ära. Pimeda, niiske ja koltunud mudalombi asemel oli kaunis mets, parasjagu nii tihe, et läbi ei näinud ja samas nii hõre, et tuul puhus sääsed minema. Maiseks paradiisiks nimetada ei saa, aga täiesti elamiskõlblik küll.

Magama saime alles teisipäeva hommikul kahe paiku. Mina ei hakanudki telki ronima, heitsin niisama metsa alla. Mõnest tunnist unest arvati meile piisavat. Kuus aeti üles, võimeldi veidi, pesti ning pargiti kõht täis. Siis algasid tunnid.

Enne lõunat oli meie rühmal kaardita (asimuudi ja kauguse järgi) orienteerumine. Mina hakkasin aega võtma, teised “seerud” ronisid 5-korruselise paneelmaja katusele päevitama. Nii hea on olla seersant! Minagi ajasin saapad jalast ning pesin jalgu. Igavust leevendasid mingid ohvitserid, kes harjutasid köiega laskumist. Kõndisid, hüppasid, roomasid mööda seina alla nagu kärbsed.

Pärast lõunasööki algas laskmine. Seekord jagasin padruneid. Enda tulistamine läks aia taha. 7 lamades lasku tõid vaid 39 silma (6,6,6,6,5,5,5). 150 m pealt sihtisin liiga kõrgele. Tabamused kogunesid keskpunktist mõniteist cm kõrgemale. Vähemalt tihedusega läks hästi: viis auku peopesa suuruse ala sisse.

Päev lõppes kultuuriprogrammiga. “teksase reindzerid” sõitsid ees; täis kõhuga, rännakust valutavate jalgadega ning puhastamata relvadega reamehed sörkisid lauldes järele... Et näha Mägrakivi, Kivide kuningat ja muid “vaatamisväärsusi”. Jälle tuli magama heita märgade riietega. Võtsin automaadi naisena magamiskotti, et öine kaste seda vähemalt “rebaseks” ei teeks, olgu siis pealegi tahmane.

Kolmapäeva esimene tund oli piiluri ja piilurkonna tegevus. Kui üksus liigub, on ees, külgedel ja taga julgestus. Igast takistusest kannavad nad ette. Isegi teede ületamine on omaette kunsttükk. Seda me siis oma jagudele õpetasime. Pärastpoole pandi terve rühm aspirandi juhatusel liikuma, seersandid läksid vastasteks. Et kõik ei sujunud kuigi hästi, sattus rühm miinipilduja tule ja gaasirünnaku alla. Oli ka haavatuid ja surnuid. Alati saab palava päeva veelgi lämmatavamaks muuta.

Peale lõunat toimus kaardiga orienteerumine. Ka seekord võtsin mina aega, jalad paljad ning õnnis tunne hinges. Selles laagris oli võimalik pesta nii hambaid, käsi, jalgu kui ka kubet. Soe, putukaid pole: mis oleks meid takistanud? Esmakordselt ajateenistuse ajal avanes selline võimalus metsas. Got mit uns!

Et öösel pidi laskma minema, kästi juba 20 ajal magama minna. Laskmine oli väliselt efektne: raketid, trasseerivad kuulid. Tegelikult raiskasime laskemoona, et “kogemuse võrra rikkamaks saada”. Esimesed 5 trasseerivat kuuli lendasid paarimehe juhtimise järgi (“Kella 2 suunas mööda, kella 12 suunas mööda”) metsa. Järgmised 10 (4 trasseerivat, 6 tavalist) kuuli tuli kahe raketi valgel ära tulistada. Mida ma lasen kui paari esimese matsu peale on udu üleval? Viimased padrunid põrutasingi demonstratiivselt õhku. Mitte ainsatki tabamust! 150 m, lamades laskeasend ja 15 padrunit – niigi saab vähe lasta, milleks siis mõttetult raisata?

Neljapäeval panime peale kohustuslikke hommikutoiminguid kogu varustuse kokku, kontrollisime üle ning laadisime autodele. “Pardijahi" viimasel päeval oli ette nähtud rännak (12-15 km) Männikule. Kuskil metsateel lasti meid lahti ning algas jalgsimarss. Kiivrid ning kuued lubati ära võtta, kuid juba mõnesaja meetri järel nõretasime higist. Jooksmisest ei tulnud seekord midagi välja, sest lõikasime otse üle karjamaade ning läbi metsade. Ainult teede peal katsusime sörkida. Jubedale palavusele ei paistnud kuskilt leevendust. Isegi kubemeni jões sumamine pakkus vaid korraks jahutust. Taas lõpetasime esimesena. Finisis tabas meid ootamatu löök: veoautosid polnud veel kohal. Nosisime kuivtoitu ja lõpetasime viimased veetilgad pudelist. Saabunud autod ei toonud aga vett… Ega meid veel minema lastud. Järgnes massihävitusrelvade tund. Mina ja teised seersandid täitsime abikoolitajate ülesandeid. Ohvitser näitas ette ja siis hakkasid grupid ükshaaval meie käe all harjutama. Ühed tõmbasid maske rekordajaga pähe, teised tuiasid liivaluidete vahel ja kolmandad (minu ülesanne) puhastasid end saasteainetest. Ja nii paar tundi. Järgmine ülesanne oli põleva nuku kustutamine telkmantliga. Karjääri põhjas helkis vesi nagu miraaz. Meie aga kuivasime.

Rännakul kaotati ära kiiver ja gaasimask. Seetõttu roomati ja joosti kohe ekstra kaua. Ega väeosaski rahu saanud. Toimkond.

Järgmisel nädalal nälgime. Keegi ei tea kas meie lutsutame juurikaid või läheme abikoolitajateks. Mõni ohvitser arvas koguni, et meil pole üldse mõtet näljanädalale minna. Eks näis mis saab.
 

      Nooremseersant Suitso (dehüdreeritud toimkonna liha) 07.07.2001 
Eelmine Avaleht
Järgmine