Teise noorteaja lõpust
Samal ajal kui reamehed kõigest väest pingutasid, et eksamitest võimalikult libedalt läbi minna, andusid seersandid ja aspirandid jäägitule laiskusele. Midagi enam õpetada ega õppida ei olnud. Jäi ainult toimkonnas kükitamine ning rühma toomine-viimine tundidesse või sööma. Eksamitest ega isegi laskmistest meie enam osa ei võtnud. Ainult teste kontrollisime.

Vaheldust sellele looderdamisele pakkus sõdurirännak. Enne kirusime kaadrit, et jälle tuleb jalad ära lõhkuda, ning leppisime omavahel kokku, et katkestame esimeses kontrollpostis. Kuid peagi sai teatavaks marsruudi pikkus: 40 km kahe päeva jooksul. “Lebo!” Pärast lühikest järelemõtlemist jõudsime tõdemuseni, et eelmine patareiülem on ikka haige mees küll. Juba meie ajal oli kindlaks määratud sõdurieksami tingimused. Ja 40 km on maksimaalne rännaku pikkus. Niisiis pingutas eelmine patareiülem 30 km-ga üle. Ja pärast ilkus nagu alati, et oleme lasteaed, nõrgad, meist midagi paremat polegi loota jne.

Marsruut oli täpselt sama, kontrollpostides täideti samu ülesandeid. Tõsi küll, selle aasta start anti meie rännaku 4. kontrollpostis ning pimeda hilissügise asemel kõmpisime suvises leitsakus.

Teisipäeva varahommikul sõitsime väeosast välja, et kell kuus rännakut alustada. Tõstsin tempo kohe alguses nii kõrgele, et enne palavat majutuskohta jõuda. Raske seljakotiga loomulikult kaugele ei jookse, juba kiirkõnni tõttu kippusid nõrgemad jao liikmed maha jääma. Siiski jõudsime 12-ks ööbimiskohta. Jalad terved, tervis korras, pool vaba päeva ees! Äi see põle mette rännak, vaid nallategemine. Ainult parmud tegid liiga.

Õhtupoolikul käisime ujumas, pikutasime niisama metsa all ja kõikide suureks rõõmuks esines iga jagu lühikese isetegevuskavaga. Mina viisin läbi rivitunni, mille teemaks oli “Leboasend-võtt!”, mis saavutas 3. koha.

Kolmapäeval läksime rajale juba kell 3, sest päevaks lubati tohutut leitsakut ning paduvihma. Nüüd kuulus minu ülesannetesse lisaks kaardilugemisele ka mahajääjate sõimamine ja taganttorkimine. Need kellel jalad tõesti paistes või õlad rihmadest valusad, marssisid visalt edasi. Täiesti terved loodrid aga virisesid nii kaua, et tuli nende varustus laiali jaotada. Ikkagi liikusime lõpus nagu muinasjutus: tõbine kannab tervet. Mul oli seljakott reameeste varustust täis, lisaks pidin tühjalt kõndivaid loodreid enda ees lükkama. “Mina ei saa, mina ei jõua, minul jalad valutavad!”

Siiski saime 4. koha, üldse võistles 6 jagu. Ära ei eksinud, keegi ei katkestanud; polegi kõige hullem tulemus. Isegi jalad jäid mul terveks. Mis sa hing veel tahad?

Neljapäev kulus testide tegemiseks, meie vedelesime niisama oma toas ja tagusime kaarte. Kui mõni kaadrikaitseväelane söandas küsida, et mis toimub, vastasid “demblid” ausalt, et väljaõpe käib. Eks reamehedki katsusid sellest “lebotamisest” eeskuju võtta, kuid “mässukatsed” suruti kasvatusmeetoditega maha.

Neljapäeva öösel läksime nii ülbeks ära, et küsisime divisjoni korrapidajalt loa öiseks häireks. Distsipliini otsimise (äratus, öörahu, äratus, voodid ära teha, öörahu jne.) asemel korraldasime hoopis enda lõbuks “dembli rongi”. (79 kB) Voodid vagunitena “lennuvälja” peale, kaks “vilet” etteotsa, iga “vaguni” juurde kõigutajad, ühele poole põõsad ja teisele rahvast täis perroon. Istusime “vagunitesse”, lasti vilet ning “rong” hakkas rappudes liikuma. Õigemini seisis “rong” paigal ja “perroon” ning “põõsad” liikusid.

Keset seda meeleolukat tralli sattus n-ltn Paimla, kes ülimas hämmingus küsis, et mis toimub. Kes võis arvata, et mõni ohvitser kodu asemel kasarmusse magama tuleb? Vabandasime end sellega välja, et distsipliiniga oli probleeme. Noorteaja lõpu puhul ei tahtnud aga rutiinset häiret teha. “Dembli rongi” igaks juhuks suhu ei võtnud, rongimängust said ülemad aru; sõna “dembel” on siin tabu.

Reedel vedelesime edasi, kohe mitte midagi mõistlikku ei teinud. Lausa veider oli 800 kr palka saada mõne testi kontrollimise ja pikutamise eest. Õhtul manitsesime alluvaid kaduva korra tõttu ja jagasime paar meenet kõige hullematele. Sõdurieksamil kõige vähem punkte saanut “autasustasin” 26-kroonise Hiina taskunoaga; kõige enam vastu õiendanu sai hiirelõksu kirjaga “TJ rühma plõksija”. Loodetavasti need alandavad kingitused panevad mõne mehe mõtlema. Loodetavasti.

Laupäeva pärastlõunal toimus pidulik rivistus, kus jagati igasugust kribu-krabu, Sveitsi taskunugadega alates ning diplomitega lõpetades. Mul õnnestus saada seersandi pagun ja diplom taidluse eest. Reamehed pidid esialgu leppima väeosa vapi, sõdurieksami märgi ja diplomitega. Imekiiresti jooksis terve patarei tühjaks. Jalutasin kui õpetaja Laur tühjades ruumides. Kui vaikne kõik oli!

Enne puhkusele minekut pidi patarei kirjutama arvamuse noorteajast ning ülematest. Kirglikud narkomaanid (suitsetajad) jagasid meid kohe kahte lehte: head lasevad suitsetama, halvad mitte. Kuna mina luban nikotiini inhaleerima sööklas käitumise järgi (keegi ei lobise, vahi ringi ega kolista toolidega) ning kahest minutist pikemad “seansid” on luksus, sattusin paugupealt halba kirja.

Mittesuitsetajad leidsid, et n-srs Suitso on täiskasvanulikum kui teised, kuid liiga korraarmastaja. “Vähemalt pole tänu temale teisel jaol probleeme ajamata habeme, lahtiste nööpide või nõelumata pükstega,” leiti lisaks halvale ka head. Ise olen meelitatud, sest just selliseks ma saada tahtsingi: rahulik, vaoshoitud, kuid samas range.
 

      Seersant Suitso 29.07.2001


P. S. Nädalapikkuse linnaoa ajal katsun laborist läbi astuda, kaua te ikka puhkate.

Eelmine Avaleht
Järgmine