Olmest

Olge tervitatud, eesti teadlased, kes te valmistate biolagunevat plastikut! Tuleb tuttav ette? Seoses kujunenud olukorraga ning selle käsitlemisega vabalt ostetavas ja müüdavas ajakirjanduses tuleb teid pisut informeerida tõelisest olukorrast “Kõhutõvedivisjonis”.

Kaitseväe sisemäärustikus on kirjas nõuded eluruumide ning sanitaarolude kohta. Näiteks peaks iga kaitseväelase kohta olema kasarmus 6 m2 ning 15 m3; pesuruumis kraan 5-7 mehe kohta, paar jalapesukaussi 30-35 kohta. Duss on mõeldud 10 võitleja peale. Sansõlm tuleb arvestada nõnda, et 1 pott, 1 pissuaar, 1 kraanikauss 10 kohta. Juurde tuleb kuivateid, peegleid, nagisid. Jah, selline on teooria.

Tegelikult on olukord raskem. Ca 150 meest magavad ühes ruumis, käimlas on 6 pissuaari ning 5 auku põrandas (mitte potti, vaid auku). (89 kB) Pesemisruumis on 8 kraanikaussi, üks kätekuivati ja 3 dussi. Sooja vett on enam-vähem alati.

Ülemused teavad olukorda ning katsuvad vahetustega olukorda kontrolli all hoida. Abi pole aga riigilt loota, sest plaanide kohaselt peame mõne aasta pärast siit linnakust ära kolima. Täiesti mõistetav, et 1960. aastatest pärit hooneid mõne lisa-aasta pärast remontima ei hakata.

Kitsikusest hoolimata pole korrast ega puhtusest puudu. Mitu korda päevas peseme põrandaid pesemisvahendiga. Laupäeviti vahetame voodites linu (me magame ju linade vahel – tekikotte pole) ning käte- ja jalarätte. Siis läheb terve territoorium lausa luubi alla: aknad, kapid, seinad, torud, uksed, hoov, trepid, staadion. Lisaks pesuvahenditele kasutatakse ka desinfitseerivaid lahuseid ning küürimispulbreid. Köögis on olukord veelgi rangem: köögitoimkonnas olles pesin südaööni seinu desinfitseeriva lahusega. Seda mitte ainult söögisaalis või nõudepesuruumis, vaid ka abiruumides ning koridorides. Ka nõude kohta käivad sama ranged nõuded.

Isikliku hügieeni sooritamist kontrollitakse rangelt. Habe peab olema aetud, saapad viksitud, käed pestud, juuksed pügatud nii madalalt, et näppude vahel ei ulatu, küüned lõigatud ning puhastatud. Korra nädalas peab saunas käima. Eksinud lambukesed saavad miinuspunkte. On neid 5 tk kogunenud – määratakse karistuseks kasarmuarest.

Nagu mõistate, on kõik väga hästi mõeldud. On ainult üks probleem: meid on liiga palju. Voodid on kahekorruselised, ometi on needki kahekaupa kokku lükatud, et ära mahuks. Kappe kõigile ei piisa – need on kahepeale. Väga raske on tihedalt pakitud varustust loetud sekundite jooksul kapist kätte saada. Mõnes mõttes olen priviligeeritud olukorras. Meie voodi on teistest eraldi; hoopis lihtsam on voodit teha või äratuse peale välja karata. Samas on kapp surutud vooditevahelisse prakku nii tihedalt, et kolleegide möödalaskmiseks tuleb kapi uks sulgeda. Mis juhtub olenditega, kes on liiga tihedalt? Nad notivad üksteist maha (seda hirmu siin pole) või langevad epideemiate ja parasiitide (neid pole) ohvriks. Niisiis, teine võimalus…

Ei ole küll kõiki artikleid lugenud, kuid mõned ettesattunud kubisevad vigadest ning liialdustest. Järgnevalt esitan omapoolse nägemuse.

Kolmapäeva hommikul lõi paljudel kõhu lahti. Alguses saadeti tõbised arsti juurde läbivaatusele, kuid isolaatorisse nad ära ei mahtunud. Polnud ka muid ruume isoleerimiseks. Sestap tehti mingi mõttetu zest: haiged paremale ja terved vasakule poole. Ikka asjad kapist kaasa, madrats sülle ning hakka astuma! Minu uus voodikoht oli mõttelisest joonest mõnekümne cm kaugusel: mis mõte oli kolimisel?

Alguses arvasingi, et oleks õige tõbine: saaks endisele kohale jääda. Autosugestiooni tõttu tõusis palavik 37,2oC, külmavärinad tulid peale, pea muutus loiuks. Lõunasöök veenis mind aga ümber. Kolmekäiguline söök versus veega keedetud puder ning teelake. “Raske” valik!

Õhtusel rivistusel tundus, et ÕTD on Verduni alt tulnud: 1/3 meestest rivis. See ei tähenda muidugi, et teised surmani haiged oleksid olnud. Vaid paarikümnel oli arvestatav palavik, teised said voodireziimi ettevaatuse pärast. Paljud käisid ülemustele rääkimas, et lasid soolika tühjaks, kõik on juba korras – andke ainult käsk ning tulevad rivvi tagasi. Kuid käsk on käsk: olukorra leevenemiseni säilitati status quo.

Meie, vähesed terved, jäime ilma õppetööst. Päevad veetsime sportides ja rivi harjutades. Terve distsipliin langes kibekiiresti kokku. Äsja saabunud seersandid tegutsesid sama otsustavalt kui ilma peata kanad. Heitsid ainult nalja meie patarei üle, et kõhulahtisus olla hirmust nende ees tulnud. Viimaks said ülemused aru, et käsu peale haiged on “simulandid”, kes tuleb käsu korras terveks teha.

Muide, siin on vastus Eeriku küsimusele. Meie patarei ülemal ltn Tikerpuul on ajul tõesti rohkem kääre kui vormimütsi vajutatud. Epideemia (?) ajal kadus ta ära ning jättis vastutuse oma asetäitjale Pettaile. Väga kaval nõks. Jalgade alla tegemise ajaks tuli tagasi kui õige mees kunagi.

Reedel ja laupäeval olin köögitoimkonnas, selle aja jooksul tehti kõigile elu sisse ning koliti tagasi. Olukord normaliseerus laupäevase suurpuhastuse järel. Ülemused kogusid meid kui tibupojukesi kokku ning tsiteerisid mahlakamaid lõike artiklitest. Seletasid, õigustasid, raputasid tuhka pähe endale, süüdistasid riiki koonerdamises ning lõpuks ütlesid otse välja, et olukord on tõesti halb, aga parandada ei saa. Meile tehti vaid õrnu vihjeid ÕTD maine hävitamises. 1994. aastast alates pole keegi siit surma saanud, mõnitamisi ning peksmisi on välditud 3-4 aastat, söök on hea ja külluslik (jumala tõsi!), seltskond haritud. Aga nüüd oleme “Kõhutõvedivisjon”…

See jutt oli inimeselt inimesele ning läks hinge. Mingit katastroofi ju ei sündinud (põhjus on veel teadmata, proovid on alles laboris uurimisel), keegi raskelt haigeks ei jäänud. Milleks selline kisa? Kollane, aga mitte kollane lipp, vaid kollane ajakirjandus.

      I. Suitso  8.10.2000
Eelmine Avaleht
Järgmine