So what?
Viimane nädal kuulub kahtlemata ajateenistuse pikimate hulka. Juba tunniplaan töötas meie vastu. Olude sunnil täitis patarei terve divisjoni toimkondi, mistõttu tunnid olid vaid ülepäeviti enne lõunat. Muu aeg möödus “karauulis” või selleks valmistudes. Lisaks täielikule tegevusetusele piinasid meid kõikvõimalikud kuulujutud. Kord pidime ära minema 16., siis 10., siis 11. või 14. augustil. Pool nädalat elasime pakitud seljakottide peal, valmis iga hetk varustust ära andma.

Kaadrile kahtlemata meie kibelemine ei meeldinud, nende poolest oleksime võinud veel paar aastat teenida. Sestap kippusid suhted üha halvenema. Neile oli vastukarva distsipliini murenemine, meile see, et käskkiri ei saanud kuidagi valmis. Üks praagamagu staabist hakkas koguni ette kujutama, et ainult tema üksi võib meid maa peale tagasi tuua. Küll ta luusis ja nuhkis; viimastel päevadel käisime koguni rivikorras söömas, mis muidu on vaid reameeste kohustus. Eelõhtul kutsus ta meid kokku ning pidas südamliku kõne, milles süüdistas allohvitsere saamatuses ning nostalgiasse langedes andis teada, et vanasti sõideti meiesugustest lihtsalt üle. Näitena loeti ette enesetapud ÕTD ajaloos.

Asi seegi. Näiteks patarei ülema viimane vestlus kujutas epistlit segamini ruumi pärast. Vabanduse peale: “Me pakime äraminekuks asju,” saime talt kätte viimased sõnad: “So what?” Tegelikult saab sellisest lapselikust jonnist aru. Sõdurirännaku võitnud jagu (jaoülem kaasa arvatud) pidi saama lisapuhkust. Kui siis seersant läks raamatupidamisse puhkuseraha järele, tuli välja et seal ei teata asjast midagi. Näikse nii, et patarei ülem lasi mehe ülemate teadmata puhkusele ja kutsuti seetõttu kohvile.

Ainukesena tegi viisaka zesti n-ltn Mäemurd, kes kõigi kätt surus ning inimlikult edasisi plaane uuris. Ega mulle tegelikult ametlikud üritused meeldi, kuid selline tänavale heitmine jättis nadi tunde. Eriti peale kuuldusi Sidepataljonis toimuvatest pidulikest bankettidest.

Neljapäeva hommikul kästi relvad ära konserveerida, mis tähendas ideaalselt kuiva ja puhta relva katmist paksu määrdekihiga. Juba õhtul pakkisin kokku oma varustuse, et reede hommikul enam rabelema ei peaks. Öösel katsusime pisut vempe visata, kuid reamehed olid valvsad. Siiski lõikasime ära nööpe, sidusime saapaid taburettide külge ning määrisime kõrvetavat spordikreemi mütsidesse.

Peale üheksast rivistust panime tsiviilriided selga, andsime varustuse riidelattu ja hakkasime ringkäigulehele allkirju koguma. Õigemini andsime lehed aspirantide kätte, kes mööda territooriumi kappasid ning kõikjalt kinnitust otsisid, et meil pole võlgnevusi riidelaos, meditsiinis, sidelaos, sõdurikodus jne. Pool päeva läks bürokraatia altarile. Vääramatult saabus siiski tund, mil võisime vabade meestena väravast välja jalutada, suured pambud käe otsas ning sigar uhkelt suus.

Me läksime, kuid võtsime midagi endaga kaasa. Sellest kirjeldamatust lahtisaamiseks tuli terve õhtu Püssirohukeldris viina ja õlut juua, röökida, jalgupidi laual trampida, laulda, kannusid kokku taguda. Alles läbi vihmamärja kesklinna kodu poole tuikudes tundsin, et nüüd on käes 

LÕPP


 
       IS-element  12.08.2001
Eelmine Avaleht
Järgmine