Ühtekuuluvustundest
Ühtsuses peitub jõud. Ainult ühiskondlikult käitudes oleme jõudnud küttimisest-korilusest karjapidamise-maaharimiseni; lehtonnidest linnadesse.

Ka sõjaväes teatakse seda. Ei saa võita pool, kes haavatuid hülgab, omavahel tülitseb või koguni lahingusegadikus vanu arveid selja tagant ära õiendab. Seetõttu püütakse inimest suruda X jao Y rühma Z patarei sõduriks. Meetodeid on mitmeid: tihe kokkupuude ööpäev läbi; ühtne riietus pisiasjadeni; kollektiivsed karistused ja riviõpe.

Meie Eesti rivi tuli Venemaa kaudu preislastelt. Selle pika ning käänulise tee ajal kaotas drill oma nukid. Mingeid ebaloomulikke liigutusi me tegema ei pea. Kahtlemata on kena vaadata kroonikakaadreid rangelt marssivatest SS-leegionitest: trahh-trahh-trahh! Justkui tinasõdurid. Olles ise riviplatsil vasak-pool; parem-pool; taktsammu-marss; taktjooksu-marss; ümber-pöörd; kaares vasakule-marss; kaares paremale-marss; paigal-marss; avatud nelinurka-marss jne. jne. jne. teinud, sellist ebaloomulikult paraadlikku rivi küll teha ei tahaks. Mõju on tegelikult kõikehõlmav. 30-mehelises üksuses käsklustele alludes kipub oma mõtlemine tasapisi kaduma. Alles jääb üks mitmeorganismiline koloonia, mis liigub, pöörab ja teeb vajaduse korral häält. Seni leidub veel üksikuid loomikuid, kes kollektiivist irdudes itsitavad, juttu puhuvad või ringi vahivad, aga nende kohta on pühakirjas öeldud: “Ja tõesti, ma ütlen teile, selliste ots on lähedal!”

Ühtne riietus pole nii piinav kui kunagine koolivorm. Siis pidin pidevalt kandma samu riideid, paistku päike või paukugu pakane. Siin aga võib oma vabal valikul sviitreid, kampsuneid või kindaid selga panna. Kehtib ainult põhimõte: kui üks paneb, panevad kõik. Veidrustesse ei maksa muidugi laskuda. Kui me ikka kõik välja plätadega läheksime…

Tihe kokkupuude ööpäev läbi ei tähenda ainult ülerahvastatud kasarmut või pesuruumi. Hoopis olulisem on ühtne tegutsemine. Koos läheme sööma, koos lõpetame, koos läheme ära. Hommikuvõimlemine on tervel patareil koos. Isegi istuma peame õppetundides ühte moodi. Kapp kahe peale – see tähendab vastutust kapinaabri asjade õige pakituse eest.

Kollektiivsed karistused on kõige ebameeldivamad. Pinguta terve rühmaga, aga alati leidub kuskil mõni “blokk”. “Blokk” on tüüp, kes lihtsalt ei muretse pisiasjade pärast; peab end jube vaimukaks; ei pea sobivaks käskudele alluda; ei sobi kaitseväkke jms. Lühidalt, käitub tahtlikult või tahtmatult teisiti kui võitluskaaslased, ei täida selget ning konkreetset käsku. Esialgu jätkub meil tsiviilist kaasa toodud takti ning eksinud lambukesi katsutakse viisakalt õigele teele suunata. Vanemad kolleegid on aga hoiatanud, et sellist taktitunnet jätkub umbes kuuks. Siis on kõigil närvid nii läbi, et hakatakse sõimama, ropendama ning viimaks tehakse asi kätega selgeks. Selle ennustuse kohaselt peaksime nädala-paari pärast murdepunkti jõudma. Peksmiseni me küll ei lasku, vähemalt mina arvan nii. Karistused pole ju nii rängad, et otsest süüdlast lintsima hakata. Trepist üles, trepist alla. Kiiver kapist ja maja ette rivvi – minutiga. Ja siis sama kiiresti tagasi. Öine äratus – kahe minutiga munder selga ja valvel. Öörahu – sama ajaga magama. Paarkümmend kätekõverdust, kükid; kas teie paneksite käed tööle? Loomulikult võib pinge tõttu mitmesuguseid asju juhtuma hakata.

Kõik eelpool toodud asjad on mõnes mõttes ebameeldivad. Olgu inimene nii sotsiaalne olend kui tahes, sellist ühtesulatamist tsiviilelus juba ei kohta. Kahtlemata hakkan aja jooksul esitama endale küsimusi, et miks peaksin MINA tegema seda tolle idioodi pärast, miks saame MEIE tolle kaabaka tegude tõttu karistada jne. Öelgu ülemused pealegi, et oleme üks meeskond, unustagu me oma ego!

Ainuke, kuid suur lohutus peitub eesmärgis. Kogu dressuuri tagajärjeks on ühtne ja abivalmis rühm. See on küll jesuiitide moto, et eesmärk pühitseb abinõu. Antud juhul olen nendega nõus. Meeldiv on minna rasketesse olukordadesse kaaslastega, kes alati õla alla panevad. Kui jube oleks haavatuna lihtsalt hoolimatusest maha jääda või laskemoona lõppemise korral sõpradelt laenu mitte saada. Nende kosmaarsete perspektiivide vältimise nimel tasub pingutada. Kaheksa kuud ei ole ju nii pikk aeg.

Võibolla jääb selline tunne külge ka edaspidi? Seni pole miski minu jaoks tähtis olnud. “Tark tegutseb, kuid ei kiindu oma tegude viljadesse.” Olen tegutsenud, ausalt, raskelt, heitmata armu endale ega teistele, siiski on sisimas kõik minust kaugele jäänud. Kas tõesti toimub muutus ka sisimas?

       I. Suitso 15.20.2000
Eelmine Avaleht
Järgmine