Väliharjutustest
Senini on põhiline õppetöö toimunud väeosa territooriumil. Vaid harva läksime Kalevi staadionile või Männikule. Männiku, see on prügimäestunud männimets, luited, kruusakarjäärid, vanad Vene kasarmud jms. Kui sinna terveks päevaks jäime, toodi köögist tavaline toidupajuk järele. Süüa tuli ainult katelokkidest.

Eelmisel nädalal toimus aga pisut pikem väliõppus Rapla maakonnas Pahklas. Teemad olid iseenesest lihtsad: laagri üleslöömine ja maskeerimine, kaevikute rajamine, püsside sisselaskmine ja õppegranaatide heitmine ning viimaks laagri likvideerimine. Lihtne oli see tõesti – ainult paberil.

Tegelikult läks kõik raskemalt. Teisipäeval sõitsime koos varustusega peaaegu kohale. Varustus sõitis edasi, meie oma seljakottidega tegime 6 km rännaku. Laagripaigas püstitasime telgid ja maskeerisime need. Meie telgis oli küll suur ahi, ruumi aga nappis ning katus tilkus läbi. Isegi põrandat polnud. Õhtul näidati positsioonid kätte ning harjutati häire puhul tegutsemist. Külma ja niiskuse pärast jäi uneaega napiks. Ega vist puhanud inimene suudagi magada vihmaülikonnas, rakmed seljas, kiiver peas ning automaat kaenlas. Kaasatassitud magamiskottidest oli vaid nii palju kasu, et sai neid patjadena kasutada.

Kolmapäeval kaevusime. Terve valge aeg läks sellele, et laskepesa kohalt mättad eemaldada, sobiv auk kivisesse maasse raiuda ning klibust vall kujundada. Maskeerimine ja töö kontrollimine toimus juba pimedas. Kaevikute kinniajamine ning jälgede maskeerimine läks taskulampide valgel. Öö möödus vaevaliselt häirest häireni.

Neljapäeval lasime oma relvad sisse. Allan kahtlemata naerab südamest, kui kuuleb, et selleks anti 9 padrunit. Iga kolme lasu järel vaatasime märklehti ning reguleerisime sihikuid. Peale lõunat õppisime õppegranaate heitma. Tähelepanu ei olnud pööratud niiväga heite tehnika või täpsuse, vaid käskluste peale. Lahingpaar peab ju vaheldumisi katma ning heitma. Õhtu lõpetas köievedu, mille võitis meie rühm. Isegi ohvitserid ei saanud meie vastu. Öörahu polnud aga kauaks: otse rutiinsest positsioonidele jooksmisest võeti meid veoautole ja viidi ca 5 km eemale. Esimesest marsist oli see kergem: seljakotte polnud ning pimedas eriti joosta ei saanud. Viimaseks jäime ülemuste vähese orienteerumisoskuse tõttu. Mugavate vendade pärast, kes ei viitsinud varustust kaasa tassida, tehti lõpus gaasirünnak. Retkest väsinuna oli väga kurnav “surnuid” tassida, gaasimask peas.

Reedel moondasime veel autosid ning likvideerisime laagri. Kolmeks olime kasarmus ning algas esimesel pilgul lootusetu varustuse hooldamine. Aga virgad inimesed (nagu näiteks mina!) suutsid selle lõpetada laupäeva õhtuks.

Kui kommunismil on viis põhilist vaenlast: kevad, suvi, sügis, talv ja rahvusvaheline imperialism, siis meil tegi elu raskeks ilm ning aastaaeg. Sadas ju pidevalt. Isegi kui taevas juhtus miskipärast selginema, tilkus puudelt kogu aeg midagi. Panime küll vihmaülikonnad selga, et võõras niiskus sisse ei pääseks, kuid see kavalus oli kui kahe teraga mõõk – ega higi ka kuskile pääsenud. Kui tuli telgi ahjus kustuma kippus (ja märgade puudega tuleb seda tihti ette), ärkasid hellikumad külmast ning kangemad mehed naabri lõdisemisest. Meil oli küll kaasas vahetuspesu, aga mina vahetasin nelja päeva jooksul korra särki. Pesu kuivatada ju ei saanud ning üks kuiv hilp sai kohe märjaks. Lõin kohe alguses hügieenile käega ega pesnud isegi hambaid, sokkide vahetamisest rääkimata.

Magamine porisel maapinnal läbitilkuvas telgis, kiiver peas, täisvarustus seljas ning automaat kaenlas murdis nii mõnegi. Kanged mehed tahtsid enne seda Meegomäele seersantide kooli minna, viimasel hommikul oli aga nina norus. Mina pole siiani oma valikut kahetsenud. Päris põnev oli sellist avanemist vaadata. Vingujad muutusid päris hädalisteks, viilijad suisa invaliidideks, rahulikud inimesed aga sümpaatseteks. Leidsin endaski midagi, mitte küll uut, aga katsumused muutsid mind äkilisemaks.

Ilmast ebameeldivam oli aastaaeg. Praegu läheneb ju aasta pimedaim aeg. Ärkasime pimedas, magama läksime pimedas. Jao kohta oli vaid kaks taskulampi. Vähene valge aeg oli nii napp, et isegi ööst võeti käsikaudu aega juurde. Tänu seljakoti pakkimise kindlale süsteemile sai kateloki kerge vaevaga kätte, sellest söömisega oli aga raskusi. Pesemist asendas leivaga kraapimine ja kerge uhamine veega.

Söögi suhtes olin alguses skeptiline. Ostsin isegi sokolaadi kaasa. Kohapeal selgus, et paanikaks pole põhjust. Ühe rammusa pudru või supi kõrvale anti kohvi, teed või morssi, näpuotsaga saia-leiba ja magustoitu. Kuna viimast väliköögis ei tehtud, anti kuhjaga maiustusi: halvaa, küpsised, vahvlid, kodu- ning välismaised sokolaadid, jogurt. Elu sees pole korraga nii palju magusat korraga puginud. Mida arvata lõunasöögist, mille juurde antakse pakk halvaad ja kaks sokolaadi? Mul sai nende päevade jooksul igatahes nännist isu täis ning sööklatoit muutus ihaldavamaks kui iial varem.

See lühike õppus oli vaid ettevalmistus tuleva nädala kaitselahinguks. Küllap läheb omandatud oskusi seal hädasti tarvis. Veelgi tähtsam on aga inimeste tundmaõppimine. Kui vihmas-poris suudab inimene selja sirgu hoida kurnatusest ning magamatusest hoolimata, on see tähtsam kui õigesti kaevatud laskepesa. Jään põnevusega ootama kohtumisi rühmakaaslaste ja iseendaga.

Seni olen endaga hästi läbi saanud. Lihased ei valuta, ville ei ole, millegi blameerivaga pole veel hakkama saanud, teistega sammu pidamine raskusi ei valmista. Peas on juba pisitillukene aga kasulik prõks toimunud. Ma ei muretse kauge tuleviku pärast. Varem planeerisin elu nädalate, kuude ja aastate kaupa ette. Siin olen aga kui linnuke oksal: ei mingit muret tuleviku pärast. Elan käsust käsuni. Küll on mõnus, pea puhkab.

       I. Suitso  29.10.2000
Eelmine Avaleht
Järgmine