Tervitus teadlastele, kes avastasid…
Tunnen ennast selle naksitrallina, kes armastas tohututes kogustes endale nõudmisi kirju kirjutada. Ärge tulgegi mulle ütlema, et teil seal teispool aeda aega ei ole. Küllap on viga viitsimises.

Mina aga olen ühes tükis kaitselahingust tagasi tulnud. Küll meid hirmutati selle katsumusega. Et rännak algab keset ööd, et ründavad väeosad pilluvad kivide ning kaigastega, et öisel vahipostil viinata istumine lõpeb külmumisega jne. Tegelikult midagi kohutavat ei juhtunud. Aeg teisipäeva hommikust reede lõunani voolas kiiresti nagu sõjaväes ikka.

Algas kõik positsioonide, laskesektorite, tulealustamisjoonte ja vahipostide kättenäitamisega. Laskepesade taha püstitati varjatud kohta telgid, kust häire korral kiiresti positsioonidele joosta saaks. Meie jagu võttis koha sisse sellisesse rägastikku, et öiste häirete ajal eksisin lootusetult ära. (74 kB) Sain isegi uue hüüdnime: Rajaleidja. Nalja sai igatahes palju.

Edaspidi kaevusime. Mul läks poolteist päeva, et tillukese labidaga end rinnuni kivisesse maasse raiuda, pinnas vallidesse kuhjata, sektor sisse kraapida ja lahtine muld mätastega ära maskeerida. Seejärel õpetati paukpadrunite ning lõhkepakettidega ringi käima ja algaski rutiinne kaitselahing. Postidel istumine, telgiahju kütmine, kaevikutesse jooksmine, positsioonide vahetamine, teadete hääleketti pidi edasi andmine (“moskva telefon”). Vahepeal korraldati õppusi, kus harjutasime rünnakul lahingpaaride või pooljagude kaupa vaheldumisi sööstmist; või pioneeritõkete rajamist (“hispaania ratsu”, “siil”).

Kui saabus “tõelise” rünnaku öö, paigutasime lahinguväljale “püünismiine” ja laadisime relvad 15 padruniga. Sellel ööl võisime ka tulistada, mitte ainult karjuda: “Valang, valang!” Eks see rohkem huupi plärtsutamine oli. Meie ees oli ju poolenisti võsastunud raielank: kes pikali viskas, seda ei näinud ka valgustusrakettide helgis. Hoopis põnevam hetk saabus siis, kui mind määrati dessanti, kes pidi meie patarei üht teist rühma ründama minema. Anti terve magasin padruneid, kolm lõhkepaketti ja üks suitsumiin. Andsime pettetuld, vahetasime kohti ja võtsime nad viimaste padrunitega tiibhaarangusse. No küll nad olid paanikas! Hääleketti pidi edasiantavate teadete järgi oleks pidanud meid kõikjal olema, samas keegi meid seal kõrrepõllul otse ei näinud.

Kulminatsioonile järgnes kiire lõpp. Hommikul ajasime kaevikud kinni, maskeerisime, võtsime telgid maha, panime varustuse kokku ja lõunaks olime kasarmus tagasi.

Jah, nii see üldjoontes oligi. Aga igal asjal on ka köögipool. Sõdur sõdib ka kõhu, jalgade, tagumiku jms. Esmalt hügieen. Ütlen ausalt, seda meil küll ei esinenud. Võtsime kaasa küll suured veekotid, aga hommikul ning õhtul pimedas ei tahtnud eriti keegi kraane näppima minna. Minu käed olid kogu see aeg paksu porikorbaga kaetud. Hambaid ei näinud kedagi pesevat ja habeme ajamine külma veega, maskeeringut maha pesemata… Noh, näonahk sai vähemalt värvikihi all kenasti puhata. Isegi katelokke ei viitsinud või ei näinud pesta. Mina kraapisin küll leivaga seest puhtaks, teised jätsid korbatama. Üsna ruttu otsiti välja kilekotid (sellised on poes puuviljade pakkimiseks) ja pandi need enne toidu võtmist katelokkidesse. Kasulik leiutis!

Toidu puhul tuleb mainida, et tegemist oli ikkagi kaitselahinguga. Enam me oma toidunõudega väliköögi juurde sappa ei kogunenud. Paar termost toodi rühma ohvitseride telgi juurde, kust jaost neli meest kõigile sööki toomas käisid. Katelokitäis suppi või putru kahe peale, paar katelokki jooki, päts leiba, kaks saia, magustoiduks maiustused ja puuviljad. Õgisime nagu koerakoonlased maas kükitades või külitades, aga kõhud saime punni täis. Maiustustega enam nii lahkelt ei poputatud kui esimesel väliõppusel, aga krõbistamist oli ikka rohkem kui tsiviilis.

Olme oli spartalik: madal telk, tilluke plekkahi, magamismatid põrandal ja rullikeeratud magamiskotid patjadeks. Relvi, rakmeid ega riideid seljast ei võtnud: võidi ju iga hetk häire anda, otsi siis pimedas oma asju. Seevastu kemmerg oli ebatavaliselt luksuslik: erinevalt kasarmust sai seal istuda!

Kõige rohkem piina ja konflikte valmistas magamatus. Pidevalt pidi keegi olema kaevikus telefonivalves, telgis ahjuvalves, eelpostil ja kuuldepostil. Lisaks kindlale graafikule segasid und pidevad häired. Ilma jaoülema käskudeta poleks me omavahel küll kokkuleppele jõudnud. Igaüks pidas end kõige vähem maganuks. Näiteks rünnaku-kaitse ööl magasin mina napi tunnikese.

Mingit oodatud totaalset enese paljastamist ei sündinudki. Inimesed muutusid kergemini ärrituvaks, ka mina. Aga sisemus jäi peitu. Ilmnesid küll mingid võimed või võimete puudumine (minu orienteerumatus pimedas rägastikus) ebatavalistes situatsioonides. Ühes hunnikus elamine-olemine muutis ühe jao mehed lähedasemaks, rühm kui suurem formeering kaugenes. Seersandiga kõrvuti mudas aelemine muutis vahetu ülema kõige tavalisemaks Võrumaa poisiks. Ka seda oli vaja.

Raske oli kasarmusse tagasi tulemine. Esmalt rühma varustuse hooldus, siis relvade puhastamine ning viimases järjekorras enese ihu ja varustuse rookimine. Teha palju, aega vähe, ruumi pesuruumis ja kuivatis napilt. Paistis Heraklese vägitöö moodi tegevus olevat. Praeguseks (pühapäeva pärastlõuna) olen kõik valmis saanud, kuivavad. Mõne päevaga muutus võõraks ka reziim. Rivisammul ja lauluga sööma minekut pidime pikalt harjutama. Eks nädala alguses näeb, kuidas me kindla päevaplaaniga elada oskame.

Saadan ümbrikus ka ühe kiirkirja eksemplari. Pole siin elu nii surmtõsine ühti. Kirja blanketi andis meile rühmavanem veebel Maiberg, kes muidu näitab end väga surmtõsise sõjardina. Hääl on tal kõige valjem ja hirmuäratavam.

Ise elan talutavalt. Käed on porist marraskil, lõualuud külmetamisest kanged, kurk pisut kibe. Rünnaku ajal võttis põie läbijooksma – kah külmetamise tagajärg. Muidu on kõik korras. Pole ville ega auke keres. Divisjoni kaplan tegi ka korralikku tööd: ilm oli täiesti talutav. Tibutas küll pidevalt, aga sompus ilm kaitses meid öökülmade eest. Rägastikus tuult ka ei olnud. Ilus oli läbihigistatud mundris, vihmaülikond üll, hommiku tulekut jälgida. Puud tulid vihmahämust melanhoolselt esile, mõned üksikud lehed veel küljes. Tasapisi taandus hämarus ning võis näha üksikuid taevasina laike. Luuleline see kirjeldus just ei olnud, aga niisuguse pildi nägemine annab jõudu. Seda enam, et varem pole ma novembris loodusega otseses kontaktis olnud…
 

      Linnainimene Rajaleidja 5.11.2000
Eelmine Avaleht
Järgmine