Tervist, ruum 111!
Olin meeldivalt üllatunud, kui teilt kirja sain. Nüüd sooviksin veel kord kontrollida teie nobedust. 19. on ema sünnipäev, aga mul pole õnnitluskaarti. Saatke koos kirjaga üks sobiv kaart ning “miljoniga”, sest pühapäevaks peab kaart sünnipäevalapse postkastis olema. Jään teie peale lootma. Raha ei saada, teen hiljem tööga tasa.

Õigupoolest ei tohiks ma relvadesse puutuvaid andmeid avaldada, kuid loodan, et te kuskile lobisema ei lähe. Minu kätte on usaldatud Galil AR, mille kaliiber on 5,56 mm; padrun 5,56 x 45 mm; efektiivne laskekaugus 500 m; tehniline laskekiirus 650 l/min; kuuli algkiirus 980 m/s; mass salvega 3,9 kg; laetud salve mass (35/50) 710/1000 g; relva üldpikkus 979 mm; pikkus kokkupandud kabaga 742 mm; vintraua pikkus 460 mm; vintide arv rauas – 6 parempoolset; salve mahtuvus 35/50; padruni mass 11,7 g; kuuli mass 3,56 g ja number 2113356. Näeb välja täpselt nagu Kalaðnikov, nii et Allan võib pikalt-laialt seletada, kuidas seda lahti-kokku laduda ja mis osadest see koosneb.

Hoopis huvitavam võiks teil olla teadlik relva hüüdnimest. Nimelt kuivatame me peale igat relvaõppust püssi (nii ei või tegelikult öelda) õlist ära; läheme ülemate juurde, relv laesäärt pidi paremas käes ja üksikud osad vasakus käes ning ütleme: “Hr /auaste/, reamees /nimi/, relv /nr/ /hüüdnimi/”; peale positiivset otsust õlitame oma “voodikaaslase” jälle paksult sisse. Nali algas siis kui ma läksin, morn ilme näol ja esitlesin: “Härra leitnant, reamees Suitso, relv 2113356 tuletõrjekoer Nublu.” Karmid sõjaväelased turtsatasid.

Saapad on mul head. Soome saapaid peetakse siin parimaiks: nöör jookseb vabalt aasades (mitte haakides), ninad on tugevad (kuid mitte rauast), nahk naturaalne ja peale sissekandmist ning pidevat viksimist võipehme. Ainuke viga on see, et meil on ainult üks paar. Kui märjaks saab, siis jalas kuivab. Ainult erandina lubatakse kõigil korraga kummikutes kõndida. Mõned ostsid kompanii meeste käest althõlma preemiana antud saapaid, aga mina jäin ilma. Peale õppust on nii hale kõntsastes nöörsaabastes lirtsutada kui mõni üksik õnnelik kapist läikivad jalavarjud võtab. Õnneks on ostetud kraam “soomlastest” kehvem.

Kroonumees Suitsot te niipea ei näe, sest noorteajal (10 nädalat) meid mingil juhul kasarmu territooriumilt ära ei lasta. Hilisemagi aja kohta on patarei ülem ilkunud, et kuna ajateenistust on lühendatud 8 kuuni, pole linnalubade ega puhkuste andmine enam kohustuslik. Aga 1. detsembril peale vandetõotuse andmist peaks enamus küll nädalavahetuseks linnaloale saama. Ei tea kas leian teie jaoks aega… Ega vist.

Ajaga on nõnda, et kuna seda ei ole, liigub terve patarei neljandat dimensiooni mööda meeletu kiirusega. Ongi ainult kolm nädalat sõduri baaskursuse lõpuni jäänud. Meil seisab ees ainult ellujäämiskursus, rännak ning eksamid. Pisemat prahti ei arvestagi.

Ka ülemad teavad, et kaua enam rõhuda ei saa. Võetakse viimastest nädalatest mis võtta annab. Ikka “öörahu” ja “äratus”, voodid ära teha ja linade vahele, suurpuhastused ja kappide kontrollid. Kõige vastikum on varustuse kontroll: seisa oma “varanatukese” virna kõrval ning tõsta pea kohale nimetatud ese. Hiljem tuleb kogu pudi korralikult ja kiiresti kappi ära laduda. Huhh!

Asi võib tegelikult selles olla, et kaks metsanädalat uhas meist distsipliini minema. Kasarmu oli nii porine, et lausa krigises. Eelmises kirjas ma ju muretsesin selle pärast. Nüüd hakkab elu taas vanadesse rööbastesse minema. Kirjeldan siis teile möödunud nädalat. Esmaspäeval harjutasime kuivalt laskeasendeid, tutvusime kompassiga ning saime riigi poolt gripivaktsiini ja 150 kr palka.

Järgmised kolm päeva olime põhiliselt väljas. Teisipäeval õppisime Männikul piilurite tegevust, kolmapäeval orienteerusime ca 6 km distantsil (Rajaleidja läbis 59 minutiga marsruudi) ja neljapäeval toimus ca 20 km “lipumarss”. See tähendab, et pidime kindla varustuse ja relvadega varjatult n-punkti lipu järele minema. 500 m raadiuses lipu ümber oli saastatud ala: liikusime gaasimaskides. Võitja rühm pidi kinno saama. Meie jäime trahvipunktide pärast teiseks.

Söök oli väliõppustel nadi: vaaritasime ise piiritusepriimustel pakisuppi ja pugisime veiselihakonservi kõrvale. Õnneks konserv paljudele ei maitsenud ning sain kõhu ülejääkidest enam-vähem täis. Magustoit koosnes ikka maiustustest (sokolaad, halvaa, vahvlid) nagu väljas tavaks. “Lipumarsi” ajal sörkisime ja tegime kiirkõndi, söömiseks leidsime aega alles kasarmus. Veider tunne oli pakisuppi toorelt krõbistada.

Reedel õppisime põleva nuku kustutamist ja roomasime gaasimaskides põlevate autokummide vahel. Õhtupoole läks automaadi laserimitaator katki ning saime end tasapisi nädala taagast kasima hakata. Peale laupäevahommikust suurpuhastust antud vaba aeg kulus samuti marjaks ära. Täna olen aga vaba. Vedelen niisama ja kirjutan kirju.

Meie rutiinsesse ellu on oluline muutus sisse tulnud. Avalikkuse survel öeldi leping toitlustusfirmaga üles. Nüüd toidab meid Sidepataljon ja kuidas veel! Suppi saab ühe kulbi asemel kaks, praad ei mahu taldrikule ära ja salatit on arvestatud paarsada grammi nina peale. Hommikusöögiks on lisaks putrudele ja võileibadele (antakse vaid ühte sorti leivakatet) antud ka maisihelbeid jogurtiga! Joogiga on lood veelgi paremad: hommikul kohv (koorega) või tee (sidruniga), lõunaks raudselt kahte sorti rüübet, mõnikord enamgi (mahl, morss, piim, keefir, kali vms.) Õhtuti pakutakse teed, mõnikord kakaod ja lõunaseid ülejääke. Üldiselt on kõik standardi piires, muutused on pisikesed (näiteks puuvilja portsu saab nüüd õhtuti kätte) ning suunatud paremuse poole. Toitu on rohkem ja maitse parem. Senisest enam kasutatakse poolfabrikaate – vorstikesed, pihvid, makaronid, valmis magustoidud (jäätis, jogurt, jms.) Rahvas on õnnelik.

Muudkui pajatan meie elust. Tsiviil ja laboris pipeteerimine on nii lootusetult kaugeks jäänud. 12; 14 – mingid tühjad numbrid. Artiklid… Küll võib kroonust tagasi tulles selline elu üksluine tunduda. Aga ärge muretsege, järgmised kuus kuud teevad siinse olemise nii igavaks, et “lämbe, ebaõnnestumise, sügisese kurbuse & mädaniku” järgi lehkav laboriõhk tundub osoonina. Praegu aga on siin huvitav. Tahaks justkui kõigile midagi soovida, aga kuna on parasjagu isadepäev, lähevad õnnesoovid ainult Allanile ja Eerikule. Teised pipeteerigu oma jõududega edasi.

Tartus olla korraks lumi maha tulnud. Hoidke ennast soojas ja ärge külmetage, sest isolaatorisse lähevad teatavasti ainult loodrid ja viilijad, kes kaotatud aja hiljem teenistuse pikendamise teel tagasi teevad.
 

      Rajaleidja Suitso 12.11.2000


P. S. Mis on postiindeks? Minu andmetel 50050, kirjadel aga 51010.

Eelmine Avaleht
Järgmine