Initsiatsioonist
Armastatakse ikka öelda, et küll kroonu sust mehe teeb. Vanasti, kui nimetatud asutus puudus, viidi noorukid metsa, lasti neil nälgida, lõigati eesnahk ära, et hormoonid õppetööd segama ei hakkaks ja hakati elutarkusi selgitama. Kulminatsioon saabus peale täielikku kurnatust. Pühitsetav nooruk nägi ja kuulis vaimude ilma.

Midagi sarnast püüab läbi viia ka tänapäeva sõjavägi. Juba staabihoone ees falloslikult kõrguv II ilmasõja aegne õhutõrjekahur (102 kB) on väga selgeks vihjeks. Saite ehk aru, et see kiri tuleb näljanädalast.

Reedel peeti meile loenguid metsas elamisest ning õpetati kolmest roikast, kartulikotist ja mõnest meetrist isepunutud köiest raamiga seljakotti tegema. Järgmisel päeval toppisime sinna paari sokke, lühikesed aluspüksid, T-särgi ja talvevormi. Telkmantli ja tühja pudeli võis ka kaasa võtta. Selga lubati panna taktikavorm, sokid, talvekummikud, lühikesed aluspüksid, T-särk, kindad, sviiter ja kiivrialune müts. Igaüks võis kaasa võtta kella ja oma noa. 5…6-liikmelise grupi peale anti kompass, puss, pool liitrit õli, klaas teri ja elus kana. Peale selle võisid suitsetajad kaasa võtta 10 sigaretti. Paljud osutusid suitsumeeseks, ka mina…

Laupäeval otsiti meid läbi ja viidi metsa. Peale laagriplatsi leidmist püstitasime ruttu onni, korjasime puid ning üht-teist söödavat (ausalt öeldes peale pohlade, kadakamarjade ja vabarnavarte midagi muud küll kätte ei saanud).

Pühapäeval – ema sünnipäeval (tänan kaardi eest!) – panime hommikupoole jänesepaelu ja linnupüüniseid, peale lõunat (ajalises mõttes) kaksasime kanadel pead otsast, noppisime nad sulgedest puhtaks, rappisime ära ja keetsime. Ilma soolata maitses imehea.

Esmaspäeval katsus üks grupi liige kalaõnne, teised kogusid puid ja kõpitsesid onni suuremaks. Mina valmistasin ühe sooräätse (teise leidsin õnneks metsast – kingitus eelmistelt ellujääjatelt) ja aitasin rohust köit punuda. Söögiks olid kana rupskid (süda, pugu, rasv, selgroog) ja teradest puder. Lisaks toodi salakaubana laagrisse taludest kerjatud kapsajuurikaid, kartuleid, õunu ja soola. No küll need koorega keedetud ja tuhas küpsetatud maaubinad on soola ja vaarikateega ikka maitsvad! Pool ööd vaaritasime. Olin lõkkevalvurile vabatahtlikuks abiliseks kuni moon lõppes.

Teisipäeval põletasime ära mida andis, lammutasime onnid, maskeerisime tuleasemed ja veetsime autosid oodates aega sportmängudega: jooks sooräätsedega. Õndsalt istusime kastidesse ning vurasime kasarmu poole – ikkagi katsumus seljataga. Siiski hõiskasime enne õhtut. Juba paarisaja meetri järel tõmmati veoautodele tuli peale, meid käsutati käed kuklal sõidusuunda vahtima ning “vaenlased” hakkasid silmi-käsi kinni teipima. Natuke aega sain isegi kinniseotult poriloigus lebada, siis upitati meid pimedast peast uuesti kasti ning sõidutati kuskile (hiljem selgus, et Ämari lennuväljale). Õhtu, öö ja hommiku veetsime pimedas punkris, ainsaks vahelduseks külmale ülekuulamised, pissitamised ning söögikorrad. Mina lobisesin kogemata välja oma ülemate nimed. Ei osanud neid kuidagi sõjasaladuseks pidada. Kitsas ja kottpimedas punkris hoidsime meeleolu üleval mürisevate laulude ja Tikerpuu kirumisega.

Kolmapäeval kuulutas nimetatud tegelane meid reeturiteks ja ütles, et õppus on läbi. Saime täisportsu välilõunat ning loksusime roidunult, kuid õnnelikult kasarmusse tagasi. Õhtupool ja tänane hommik kulus varustuse puhastamiseks, nüüd aga tõmban hinge ja pugin lisaks kroonutoidule ka puhveti kraami (kõhust pole lahti võtnud, sest kaitseliitlastest ja reservohvitseridest “vaenlased” harjutasid meid uuesti sööma).

Ehk huvitavad teid nägemused või hallutsinatsioonid initsiatsiooniriituse tipus? Tuleb teid kurvastada, nõrkusetundest asi kaugemale ei läinud. Isegi kõige nõrgem meist tundis peale suhkrutükikesega teed end nii hästi, et “vanglas” oli kõige kidakeelsem.

Nüüd ootavad meid sõdurirännak (50+17,5 km) esmaspäeval-teisipäeval ja eksamid. Täna küll ei viitsi õppida, parem kirjutan puhkuseks. Pealegi saan edaspidigi relvade taktikalis-tehnilisi andmeid õppida, sest mind määrati seersantide kooli Meegomäele.

Maire kurtis enne ärasaatmist, et kui ma siin karjääri teen, laborisse ma küll enam tagasi ei tule. Nii hull see asi nüüd ka ei ole. Teenin 8 kuu asemel 11, õpin lisaks käsu täitmisele ka käske andma, saan mõningase juhikogemuse (ka seda võib elus vaja minna) ning veedan teenistuse pisut priviligeeritumas seisundis. Vastutuskoorma lisamise eest antakse tihemini linnalube ning kuuldavasti ka tunduvalt suuremat palka. Kerge “seerude” elu ei ole – vastu päid-jalgu saab nii ülevalt kui ka alt –, kuid milleks on raskused? Selleks et neid võita!

Alati olen hoidunud vastutusest, pidades seda kammitsevaks. Mäletate sünnipäeva puhul peetud seminari vabadusest? Siin lootsin nii vaba olla vastutusest, et ei pea isegi enda pärast muretsema. Kroonu riided seljas, kolm korda päevas antakse süüa. Täida aga käsku ja kõik on korras. “Ent kurat ei maga iial, vaid käib ringi nagu lõukoer ja otsib, keda ära neelda.” Kolme kuu pärast olen heal juhul nooremseersant ning vastutan oma ülemate ees terve jaotäie (tosin) meeste eest. Tsiviilis oleksin vaid enda eest vastutanud, sõjaväes aga (kust ma otsisin pääsu vastutusest) olen 12 mehe eest ööd-päevad läbi väljas. Vii aga rivis sööma ja suitsetama. Paradoksaalne olukord. Samas kirjutasin lõpukirjandi teemal “Vaba olla tähendab vastutada”. Selle järgi minu vabaduse aste peaks suurenema. Võtan seda siiski järjekordse katsumusena.

Ilmad kisuvad lõpuks ometi talviseks. Ellujäämislaagri esimesel päeval ladistas vihma, viimasel päeval aga laia lund. Siingi väeosas kipuvad poriloigud külmuma. Isegi kampsunid oleme selga pannud. Senini on tervis vastu pidanud nii punkris külmetamisele kui ka tilkuvas onnis magamisele. Vaid kurk on pisut kibe. Mina saan ikka hakkama. Olge teiegi tublid oma artiklite kirjutamise ja ilupiltidega. Ärge ainult töösse uppuge. Mina olen õppinud siin utsinas vähest vaba aega nautima. Kõike head ja paremat.
 

      Kindralmajor Suitso  23.11.2000
Eelmine Avaleht
Järgmine